Tarmeko on Olev Niguli elutöö

Kuigi Olev Nigulist räägitakse kui karmi käega patriarhist, osutus vanahärra mõnusaks vestluskaaslaseks, kes muretseb ühtviisi nii Eestimaa looduse kui ka vana armastuse Tarmeko käekäigu pärast.

Praegu 77aastane vanahärra tuleb nüüdki veel igal hommikul kell kaheksa kontorisse ja istub oma kabinetis laua taha, seda tihtipeale õhtul viieni välja, vaatamata sellele, et ametlikult on ettevõtte juhtimine juba paar aastat vanema poja Jaak Niguli õlgadel. Nõukogu liige on ka noorem poeg Ago Nigul.

Olev Nigul tunnistab, et eks omad plussid ja miinused ole poegadega tööasju ajades ikka.

?Vahel on raske olnud oma sõna maksma panna, sest eks oma isale on ju kergem vastu hakata kui lihtsalt ülemusele, teisest küljest ? ega oma poega taha ju kohe lahti kah teha, kui miski jama peaks olema,? naerab Olev Nigul. ?Kuigi ega sellist situatsiooni polegi ette tulnud, kus nii karmiks oleks asjad läinud,? tunnistab ta samas.

?See rohkem suusoojaks öeldud. Eks 40 tööaasta jooksul on mul kogunenud ju üksjagu elutarkust ja kogemusi, millega saan nüüd pojale abiks olla ? kui tarvis, lükkan takka, kui vaja, tõmban pidurit. Nooruses kiputakse ju sageli uljalt asju ette võtma, vahel tuleb see kasuks, vahel mitte. Nii me siis neid kompromisse koos otsimegi,? muheleb Nigul.

?See, et mina Tarmekosse sattusin, sai alguse suuresti juhusest, nagu paljud asjad siin maailmas,? jätkab ta. ?Lõpetasin EPA 1953. aastal metsatööstuse insener-tehnoloogina ja sain suunamise Tihemetsa metsatööstuse tehnikumi õpetajaks.?

Tehnikum suleti peagi ning selle asemele tehti põllumajanduse mehhaniseerimise tehnikum. Sealses õppekavas polnud aga enam Niguli õpetatavaid alasid ja nii tuligi siirduda Tartusse, tolleaegsesse metsakombinaati ? 1. veebruaril 1961. aastal. Alguses vaneminseneriks, seejärel tootmisosakonna juhatajaks, peainseneriks ja paari aasta pärast määrati Nigul juba kogu asutuse direktoriks. Kuni 1969. aastal moodustati eraldi metsakombinaat ja mööblikombinaat, viimast jäi juhtima Olev Nigul.

?Ega algusaegadel mingisugusest käivitamisperioodist rääkida ei saanudki ? tegu oli juba siis toimiva ettevõttega, mis tegeles metsa varumisega, lauatööstuse ja mööbli valmistamisega,? meenutab teenekas mööblitööstur praegu.

Kuna juba 1969. aastal oli mööbli järele tohutu suur nõudlus, siis hakkas mööblitööstus ka kiiresti arenema. Siiani on see jäänud nii, et tehakse kõik ise ? alates saeplaatide saagimisest ja saelaudadest pehme ja täispuitmööblini välja.

?Kui nüüd tagantjärele mõtlema hakata, siis on läbi aegade olnudki meie edu valemiks mitmekülgsus ja see, et tegu on kombinaadiga,? selgitab Nigul. ?Toodame ju laminaati, pehmet mööblit, täispuitmööblit, spooni. Kui nõudlus ühe tootmisartikli järele väheneb, on võimalik panustada teisele.? Olev Nigul märgib, et aegu on olnud 40 aasta jooksul väga erinevaid, mida ta üle on elanud. ?Kergeks ei saa ühtki neist nimetada, kõik, mis saavutatud, on tulnud raske tööga,? tõdeb ta.

1960. aastatel oli Tarmeko üks esimesi ettevõtteid, mis hakkas uut tehast ehitama riigikassa laenuga. Siiani meenutab Nigul hea sõnaga Ants Veetõusmet, kes tollal ettevõttele laenu saamisel abiks oli.

?Vene ajal oli ju ikka nii, et puudus oli kõigest, nii oli meil tollal lausa oma 80meheline ehitusbrigaad, mis ehitas nii töötajaile kortermaju kui ka kombinaadile uhke kontorikompleksi ja uue tootmistsehhi,? räägib Nigul. ?Minu kabinetki on muutumatuna säilinud 25 aastat, pole sihilikult tahtnud midagi muuta.?

Tõepoolest, selle jutu vettpidavuses võis kohapeal veenduda, kusjuures kapi pealt piilus isegi väike Lenini kujuke vastu.

Olev Nigul ütleb ajaloo meenutamise kõrvale, et tegelikult on ka praegune aeg huvitav, kuigi nüüd on tööstuses põhitegijad juba tema pojad.

Tootmishoonete pind on järk-järgult vähenenud, uued masinad on produktiivsemad, kvaliteet on tõusnud. Näiteks Saksamaal müüb 600 kauplust Tarmeko toodangut, eriti populaarsed on magamistubade garnituurid.

Endistesse Tarmeko tootmishoonetesse ehitatakse praegu uut Selveri kauplust, Alevi tänava tootmishoonete asemele on kerkinud elumajad.

?Kes teab, võib-olla oleme oma tootmise kümne-kahekümne aasta pärast üldse linnast välja viinud,? maalib Olev Nigul võimalikke tulevikupilte.

?Kesklinn tuleb ju järjest lähemale, ega see normaalne ju polegi, et suured tootmishooned siin laiutavad,? arutleb Nigul. ?Nii et elu käib hoogsalt ja põnevust jagub igaks päevaks.?

Põnevust jagub Olev Nigulil ka väljaspool Tarmekot, tegemist on nimelt kirgliku kalamehega, kes ka välisreisidele minnes ei unusta spinningut kohvrisse pakkida. Nagu ta ise ütleb, siis:

?Seni kui naised peesitavad, saab aega kasulikult kulutada,? ütleb ta.

Ega kala saamine polegi tavaliselt eesmärk, protsess ise on see, mis köidab. Ja välismaal polegi reeglina selle püütud kalaga muud peale hakata, kui tagasi lasta. Kindel on, et mingisuguseid muid vahendeid peale spinningu Olev Nigul ei kasuta, sest püüdma peab ikka nii palju, kui tarvis, mitte nii palju, kui jaksad välja tõmmata.

?Kohutav on vaadata, mis on juhtunud meie jõgede ja järvedega, kala varsti enam ei olegi, sest tal ei lasta ju kasvada! Püütakse igasuguseid ebaseaduslikke võtteid kasutades, küll elektriga, küll peenikeste Hiina võrkudega, mis vedelevad mädanenud kaladega Peipsi põhjas jne. Tartu kalaturu müüjad kardavad mind nagu tuld, sest olen neid korduvalt pinninud, miks nad müüvad väikseid, alamõõdulisi kalu, aga mis see aitab!? muretseb Nigul.

?Kui hobidest veelgi rääkida, siis olen nooruses ansamblis akordionit mänginud ja mitte väga halvasti, arvan ma. Kuigi nüüd on nii, et noorem poeg Ago on öelnud: ?Isa, ära praegu mängi, keegi võib kuulda!?? naerab Nigul. ?Ja ükskord, kui minu hea sõber Henn Rebane mul töö juures akordioni nurgast välja tõmbas, siis oli maja peal jutt kohe lahti, et küll vana Nigul on ikka hästi pilli mängima hakanud!?

Raske on inimest iseloomustada, kui temaga väga palju kokku ei puutu, sest kuigi olen töötanud siin juba üheksa aastat, siis otseselt direktoriga puutun kokku harva.

Arvan, et temas on parasjagu nii leebust kui ka karmi kätt, just nagu ühes juhis peabki olema. Tavatöötajana võin öelda, et mingisugust vahet küll teha ei oska, võrreldes ajaga, kui ettevõtet juhtis Olev Nigul või nüüd tema poeg.?

Mina võin küll öelda, et olen oma tööandjaga rahul. Eks omad tõusud-mõõnad on igas karjääris, tähtis on see, mis jääb meelde.

Olev Nigulis imetlen tema fantastilist diplomaatilist oskust ja oskust inimestega suheldes alati jõuda õige lahenduseni. Oskust jääda alati rahulikuks. Need on omadused, mis meenuvad kõigepealt. Ja kuna Tarmeko näol on tegemist siiski pereettevõttega, siis on raske tõmmata piiri, kust lõppevad vana ja kust algavad uue direktori otsused, eks peamised otsused langetab ikka nõukogu.

Olev Nigul on äärmiselt nõudlik ja järjekindel ülemus, kes mitte iialgi ei unusta lubatut. Ei head, ei halba. Ta on küllaltki keerulise iseloomuga, ent koos töötatud aastate jooksul olen õppinud arvestama tema iseloomuga.

Noor direktor on ehk veidi teistsuguse juhtimisstiiliga, usaldavam. Kuid eks oma head ja vead ole mõlemal, nagu kõikidel inimestel.

Autor: Annely Allik