Marek Reinaas teatri ja mitme firma vahel

Olen osanik Hella Hundi pubis ja ajalehes KesKus, meediafirmas Mediapool, PR-firmas KPMS ja Partnerid, müügiedendusfirmas BMA ning üritusturundusfirmas ProMaMa. Kõigil neil ettevõtetel on väga tublid ja tragid juhtkonnad, kes põhitöö ära teevad. Minu funktsioon on aeg-ajalt juhatuse koosolekul käia, tegeledes juhtimisega sellelt positsioonilt.

KesKus on viimane ettevõtmine. Mul on kombeks kord aastas üks taoline idee ette võtta. Selle aasta norm on täis, mis järgmisel aastal juhtuma hakkab, seda ei oska veel hetkel öelda.

Olen olnud ajalehe KesKus truu lugeja juba pikka aega, sest mulle on sümpaatne positsioon, mille nad on võtnud ? ühelt poolt küll suhteliselt eklektiline, teisest küljest aga alternatiivne ühiskonnakriitiline joon. Mulle on oluline, et meie ühiskonnas oleksid erinevad arvamused, ideede paljusus. Seda funktsiooni täidab KesKus suurepäraselt.

Reklaamitegijale ? eriti loomingulise poole peal tegutsevale reklaamide välja mõtlejale ? on olulisim isiksuse omadus empaatiavõime. Tuleb mõista neid inimesi, kellele reklaami teed, alles pärast seda tulevad haridus ja muud oskused. Samas pole inimestele otsaette kirjutatud, kuivõrd nad suudavad end teiste olukorda panna. Seepärast on personali leidmine reklaamiagentuuri päris keeruline töö.

Reklaamialal teenib iga päev ausat leiba tuhatkond inimest. Seega on hariduse andmine vajalik. Olen ka ise Peda (endine pedagoogikaülikool) reklaamikateedris loenguid pidanud. Peab siiski tunnistama, et nende töö on jube keeruline. Kust neid spetsialiste ikka võtta, kes üliõpilastele loenguid loeksid, kui 15 aastat tagasi oli reklaam kui nähtus Eestis olematu? Selles suhtes on neil tänuväärne amet. Seal loetakse olulise osana programmist ka kultuurilugu, antakse üldist kultuuriharidust, mis pole sugugi rumal positsioon.

Kogu reklaami kuvand, nii reklaamitöötaja kuvand kui ka üldise reklaamitegevuse kuvand, on Eestis väga nõrk. Reklaamitegijat ja turundusinimest peetakse mõnikord kerglaseks tüübiks, mingiks udumariks. Mõeldakse, et mis amet see reklaamitegija on, risustavad vaid meediapilti. Reklaami ei peeta meil tõsiseks äriks, kuigi reklaamitööstuse aastakäive on ligi 1,3 miljardit krooni. See on Eestis ükskõik mis äri puhul päris suur number. Ala kuvandi parandamine on tõsine töö, millega nii reklaamiagentuuride liit kui ka reklaamiagentuurid peaksid tegelema. Tegelikult on turundus äriettevõtluse kontekstis vaat et olulisim valdkond.

Aastaid tagasi oli aeg, mil reklaami ja turunduse valdkonnaga tegelesid sekretärid, praegu pole eriti palju Eesti TOP 1000 ettevõtteid, mille turundusjuht ei oleks juhatuse liige. Turunduse otsused on juhatuse tasemel otsused.

Ega eriti palju paremaid ameteid ole. Mingeid naftaronge edasi-tagasi liigutada oleks igav. Ma saan iga päev uute küsimuste ja probleemidega tegeleda. Ka valdkond tervikuna on ääretult kiiresti arenev: turunduse kümne aasta tagused dogmad on tänaseks pea peale pööratud. Reklaami alal pole kunagi rumalat paigalseisu.

Osutame turundusteenust ka mujal: mõnel firmal on Lätis-Leedus haruettevõtted. Loomulikult oleks põnev ka täiesti suvalises riigis reklaami tegemist proovida. Mõnikord on tõepoolest kurb, et meil elab vaid miljon inimest. Turundus ja reklaam riikides, kus elab mõnesaja miljoni võrra enam inimesi, on teine tase ? investeeringud on teised, samuti rahanumbrid. Samas on reklaami põhimõtted ikka samad.

Ülikoolist saadud teadmised on üks väärtus, sõpruskond teine. Elame ju korporatiivses ühiskonnas, kus suur kasu on ka õpingukaaslastest. Mina õppisin üsna jabural ajal ? 1990. aastate alguses, mil nõukogudeaegseid seaduseid ümber kirjutati. Sel ajal oli Eestis päris suur õigusvaakum, me peaaegu ei õppinudki norme. Polnudki mõtet õppida kriminaalseadustiku või tsiviilseadustiku sätteid, sest teadsime, et need kaotavad kehtivuse.

Maailmas on vähe riike, kus teise kursuse tudeng saab kirjutada tsiviilseadustikku. Mul vedas, kuulusin töögruppi, kes kirjutas tsiviilseadustiku üldosa. See oli ääretult põnev kogemus. Alles noore ja rohelise tüübina sain pakkuda, et näiteks Eesti Vabariigis võiks abiellumist lubada 16aastaselt. Aga miks mitte 14- või 12aastaselt? Oli kummastav kirjutada seadust, mille järgi ülejäänud kodanikud peavad hakkama oma elu sättima. Äärmiselt põnev kogemus.

Ehk oli nii kõva ettevõtja pisik sees. Oli ju tarvis firmasid luua ja tegutseda. Õpingute ajal töötasin praeguse TV3 reklaamiosakonnas. Edasi oli loogiline, et ühel hetkel reklaamiagentuuris tegutsema hakkasin.

Olen seda tõsiselt kaalunud. Võib-olla tahaksin ajalugu õppida. See on siiani igatsuseks jäänud.

Õppigu seda, mis neile meeldib. Kui mina ülikooli läksin, olin väga lähedal sellele, et matemaatikat õppima minna. Mäletan, et kui läksin dokumente sisse viima, oli aulast tehtud suur ruum ankeetide täitmiseks. Ainuke laud, kus ümber ei olnud tunglemist, oli see, kus võeti vastu avaldusi matemaatika erialale. Seal istus käsi põsakil räsitud väljanägemisega vanahärra ja igavles. Nii ma seisingi keset ruumi ja mõtlesin, et kas see ala on tõesti nii õudne. Seisin ja kaalusin. Samal ajal andis üks sõber õigusteaduskonda dokumente sisse ja hõikas mind. Nii see läks.

Millega tegelema hakkad ja kuhu satud, on väga suurte juhuste küsimus. Mingis mõttes on mul siiamaani kahju, et ma ei läinud matemaatikat õppima, sest see on väga põnev ala.

Kui ülikooli läksin, oli just see aastakäik, mil lavakasse vastu ei võetud. Olen harrastusteatri Randlane aktiivne osaline Haapsalus, proove teeme kohalikus kultuurimajas. Pean küll tunnistama, et mu karjäär teatris on läinud allamäge: alguses ma muid rolle peale kuningate ei mänginud, pärast tulid parunid ja muud õelad aadlikud. Praeguseks olen degenereerunud joodiküliõpilaseks. Enam madalamale ilmselt langeda ei saa.

Üldiselt tunnen end reklaami ja meedia alal hästi, tegutsen selles valdkonnas juba 14 aastat. Võib ju juhtuda, et trammijuht töötab 50 aastat, seejärel saab aukirja ja punased nelgid ning saadetakse pensionile. Minu alal tunduks selline olukord masendav. Nii et vaevalt, et siit reklaamiagentuurist pensionile lähen.

Ettevõtja elumudel sobib mulle. Ma ei kujuta end hästi ette suure organisatsiooni palgatöölisena. Ettevõtlusest ei pääse ma ilmselt kuhugi. Tuleb lihtsalt oma ideesid teostada.

Marekiga sain tuttavaks töö kaudu, ent tutvus on arenenud ja täna puutume kokku nii Haapsalu asja ajades kui ka vabal ajal. Esimese märksõnana Marekiga seoses tuleb meelde loomingulisus. Stambivaba ja avatud mõtlemine ongi üks tema põhilisi iseloomujooni. Hea idee näitena võib esile tuua tema mõtte algatada Haapsalus õudusfilmide festival. On ju Haapsalu pika ajalooga ja pisut salapärane Valge Daami linn.

Ta on alati üllatanud suure eruditsiooniga: edu miljonimängu heategevuslikus saates ei olnud sugugi juhus. Marek on ka linna kultuurikomisjoni liige, ta aitas väga palju kaasa linna 725 a juubeli ettevalmistamisele. Haapsalu rahvas aga tunneb teda kõige rohkem näitlejana harrastusteatris Randlane.