20. november 2005 kell 22:00

Inglitiibadega poliitikuid ja ärimehi ei ole olemas

Hämming on küllap õige sõna. Kindlasti ei kuulunud ma nende hulka, kes oletasid viieteistkümne aasta eest, et tarvitseb riik pro ühiskond pöörata õigele kursile ja ajapikku loksuvad asjad iseenesest paika. Teisalt aga ? nähes viisteist aastat hiljem, kuidas kasvav osa meie tipp-poliitikuid ja äri- ning pangaeliiti keeldub aru saamast, missugust rolli Lääne demokraatia igapäevases toimimises mängivad eetikakriteeriumid, on raske vältida hämmingut.

Ma ei arva, et Soomes ja Rootsis, Saksamaal ja Inglismaal ei ole sahkerdajaid ning sulisid, kes jätavad võimaluse avanedes ?soodsa? juhuse kasutamata. Näiteid võib puistata küllusesarvest. Erinevus on muus. Nii selles retoorikas, mida vahelejäänud eneseõigustuseks kasutavad kui ka ühiskonna reageeringus tegudele, mis riivavad või lausa rikuvad häid tavasid ja moraalinorme.

Lääs ei ole imenippi välja mõelnud. Sealgi algab ühiskonna korraldamine ja korrastamine seadustest, määrustest, otsustest. Aga juba ammuilma on nendes vanades demokraatiates mõistetud, et paragrahvidest üksnes ei piisa. Sama olulised ja vahel olulisemadki on kirjutamata seadused.

Sest tõesti, tõesti, kui kirjutatud ehk parlamendi kehtestatud seadused jäävad jänni olukorras, kus inimene põeb selektiivset amneesiat, siis kirjutamata seadustel ei ole säärasel puhul raske seisukohta võtta.

Isik, kes on viimasel tosinal aastal kuulunud rahanduse ja pangandusega seotud arvukatesse nõukogudesse, juhatustesse, komisjonidesse, kuid ei mäleta enam, mida ta nendes tegi, ega kuulnud, näinud, tundnud huvi, mis teised ta ümber tegid, ei sobi keskpanga presidendiks.

Võim, raha, teave olid ja on iga ühiskonna liikumapanev jõud. Samal ajal omavad need tugevat korruptiivset mõju. Ärgem väitkem, et kõikidele, kuid mööngem siiski, et paljudele meie hulgast. Sestap huvitab demokraatlike väärtusi jagavate riikide kodanikke lausa eluliselt, kui tõhus ja kui kaugele minev on avalikkuse sotsiaalne kontroll poliitikute ja ärimeeste üle. Nemad valdavad võimu, raha, teavet ja langetavad otsuseid, mis puudutavad meist igaüht. Nii seda, kuidas korraldada argielu, kui ka seda, kuidas kasvatada ning jagada sisemajanduse kogutoodangut.

Viimased kuud on olnud ootamatult paljastavad ja pannud paljusid nägema, mida poleks Eesti elanike enamik näha enam soovinud. Kordan, inglitiibadega poliitikuid ja ärimehi ei leidu ühelgi maal. Jutt on tegutsejate tegutsemise raamidest, aktsepteeritava lokse ulatusest, mängureeglitest.

Meie võimu- ja rahamaailma ladvik teeb näo, nagu ei teaks nad midagi eetikast ja selle kriteeriumidest ning imperatiividest. Minister ministri järel, pankur pankuri järel räägib süütuse presumptsioonist ning juriidilisest korrektsusest, aga ei ühtegi sõna sellest, kas ja kuidas sobivad inimeste õiglustundega kokku äkkrikastumised, maade ja majade poolmuidu saamised, ootamatud mälukaotused, lausvaletamised TV-ekraanil.

Avalikkus on ärevil, aga selgitust ei järgne. Ühed vastavad kohtlase vaikimisega. Teised õigustavad iseennast või kompanjone põhjendusega, et see ja see olevat õiglust veel räigemalt jalge alla tallanud, tolle ja tolle sulitembuga veel suuremat kasu lõiganud.

Ma ei usu, nagu näikse uskuvat hea sõber Andres Tarand (SL Õhtuleht, 05.11.), et kui sovetiajal varastama ja valetama õpetatud ?malevapõlvkond? mööda läheb, kui praegused viiekümnesed ätiks jäävad, ?siis peaksid asjad hakkama jälle ülesmäge minema.? Eks olnud investeerimispanga LHV kahest peakelmist üks 24-, teine 28aastane. Keskerakonna noortel neidistel ei pilgu silm, kui on vaja musta valgeks rääkida.

Rikastumispalavik ühelt poolt ja tarbimis- ning naudinguiha teiselt poolt on nakatanud liiga suurt osa ühiskonnast, et loota: sugupõlvede vahetumisega vabanetakse nihilismist ja künismist, omakasust ja võimuaplusest.

Eestvedajatele tuleb päitsed pähe saada. Teist võimalust pole. See on see tee, mida mööda on vinka-vonka liikunud ja jätkavad liikumist meie transatlan-tilise ruumi partnerid. Üksnes seaduste ning kohtulahendite varal ei suuda ühiskond toimida viisil, mis rahuldaks enamikku. Nende tegevus, kellele on palju antud või kes on endale palju võtnud, peab olema läbipaistev ja allutatud eel- ning järelkontrollidele.

Tipp-poliitikutest, kes tõrguvad vastutamast, ei suuda oma saamahimu ohjeldada, rikuvad kokkulepitud mängureegleid, ignoreerivad ühiskonnas valitsevaid eetilisi arusaamu, tuleb lahti saada. Mis viisil, küsite. Ebameeldiv üllatus on seegi, et iseolemise viieteistkümnendal aastal need hädavajalikud mehhanismid Eestis niisama hästi kui puuduvad.

Autor: Enn Soosaar

Hetkel kuum