Kütuse hinnakõikumist aitavad maandada tuletistehingud

Nafta hind on tänavu kõikunud 42 dollarist 70 dollarini. ?Ettevõtted ei saa tihti aru, et kütuse või muude toorainete hindade muutumise risk on suurem kui muud finantsriskid,? selgitas Nordea Markets Eesti juht Hassar Kipp.

Levinumad riskide maandamise võimalused on futuurid ja svapid ning optsioonid nendele. Futuur on iseenesest forvard-tehing ehk praegu kokku lepitud hinnaga tulevikus jõustuv tehing. Futuuri ja forvardi vahe on selles, et futuur on standardiseeritud ja börsil kaubeldav.

Lihtsustades võiks öelda ? kui kütusega kauplev firma ostab füüsiliselt mingi koguse kütust, siis peab ta arvestama võimaliku hinna kukkumisega. Futuurilepinguga on tal võimalik see kütus ette maha müüa tänase turuhinnaga ja hetkel, mil füüsiliselt on kütus müüdud, teeb ta uue tehingu ehk ostab kütuse tagasi uue kehtiva turuhinnaga.

Kokkuvõttes on firma teinud füüsiliselt kütuse ostu- ja seejärel müügitehingu ning futuuridega müügi- ja seejärel ostutehingu. Kasu saab ta marginaalist, mis tuleb futuurlepingu tagasiostmise ja kliendile müüdava reaalse kütuse hinna vahest.

Samas tuleb möönda, et firmal, kes ostab kütust sisse suures koguses, näiteks paarisaja tonni kaupa, kuid müüb seda edasi kümnete tonnide haaval, võib mingil hetkel tekkida olukord, kus tal on osa futuuridega kaetud kütust müüdud, kuid osa veel alles. Selleks, et riskid oleksid maandatud, peavad riski maandamise instrumendid olema kaetud alusvaraga ja vastupidi. Kuna aga futuurilepingu saab teha näiteks kerge kütteõli puhul minimaalselt 100 tonni peale, siis olles müünud 50 tonni, on firmal futuurid alles, kuid futuure tasakaalustavat kütust enam mitte. Sellisel juhul käitub firma nagu spekulant, kellel on futuurid, kuid puudub alusvara. Seega on kütuse omanik riskile avatud.

Kuid spekuleerimisel kehtib Kippi sõnul samuti 80 : 20 printsiip ? 80% spekulantidest, kes tuletisinstrumentidega tehinguid teeb, kõrbeb. ?Viis protsenti üritajatest teenib futuuridega spekuleerides kasumit,? lausus Kipp.

Lõpptarbija jaoks on sobivamad svap-tehingud. Tegemist on sisuliselt kütuse hinna fikseerimisega. Firma ostab svapi ehk pank tagab kliendile fikseeritud hinna mingiks perioodiks, mille jooksul klient soovib ennast hinna kõikumise vastu kindlustada.

Svapi puhul on määratud alusvara hind ning svap ostetakse kindla perioodi peale. Näiteks 1 kuu, 2 kvartalit, 1 aasta.

Kui on tegemist näiteks bussipargiga, kes ostab selle perioodi jooksul, mille peale svap võetud, pidevalt turuhinnaga kütust, siis perioodi lõppedes toimub tasaarveldus. Selleks lüüakse perioodi lõppedes kokku perioodi keskmine turuhind. Kui leitud keskmine hind on väiksem kui svapis fikseeritud hind (ehk firma on saanud kütust odavamalt, kui ta on arvestanud), siis maksab ta pangale vahe kinni.

Ise saab ta selle vahe tagasi selle pealt, et kulutatud raha reaalse kütuse ostmiseks on väiksem, kui esialgu plaanitud.

Kui aga perioodi keskmine kütuse turuhind on kõrgem, kui svap-tehinguga fikseeritud, siis maksab vahe kinni pank. Ehk kliendi suurenenud kulutused reaalse kütuse ostmisel kompenseerib pank.

Autor: Lauri Matsulevits