Kuhu kadus piimatöötlejate miljard?

Kõige parem kaitse on rünnak ja eriti siis, kui aeg ja tegevus on koordineeritud. Eestis tegutseb 42 piimatööstust, millest enamik toodab kasumit omanikele väljaspool riiki. Selleks, et saada pärast liitumist Euroopa Liiduga tootmiskvoote, nõustusid nad piima kokkuostuhinnaga, mis vastas ELi tasemele. Eesmärk on saavutatud. Nüüd, kus piima toodetakse rohkem, kui siseturg vajab, on nad suure kasumi saamiseks kokku leppinud kokkuostuhinna alandamises. Võitlust pidi alustama see, kes alustas hinna tõstmist.

Taevani on tõusnud kisa, et piimatöötlejad ei saa kasumit. Kui suur oli siis kasum 1999. aastal, kui piima kokkuostuhind oli 1 kroon ja 50 senti? 4 krooni, mida maksti osaliselt 2004 ja ka 2005, oli õiglane hind, mis võimaldas mõelda piimatootmise tehnoloogia uuendamisele ja keskkonnanõuete täitmisele. Täna on see ainult unistus. Mis on siis muutunud selle aja jooksul:

1. Kütuse hind on tõusnud 3 kr liitri kohta ehk Eesti piimatootja on pidanud 460 000 ha põllumaa harimiseks tegema kulutusi (460 000×120×3=) 165 mln krooni rohkem.

2. Väetiste hinnad on tõusnud 100?150%. Eestis kasutatakse vegetatsiooniperioodil 230 000 t mineraalväetisi, ühe tonni hind on suurenenud 1200 kr, kulutused on seega kasvanud 276 mln krooni.

3. Muud sisendid (ravimid, määrdeained, kiled, võrgud, res­sursimaksud) on kallinenud ca 15%; aastas lisakulu 50 mln.

4. Elektri hind tõusis 20%. Arvestuste kohaselt tõusid kulutused elektrienergiale piimafarmides 40 mln krooni.

5. Hiiliv piima hinna langetamine toimus baasilise valgu- ja rasvaprotsendi tõstmisega vastavalt 2001. a 3%-lt 3,2-le ja 3,5-lt 3,8-le. Uute lepingu­te projektis viiakse valguprotsent 3,35-le ja rasvaprotsent 4,2-le. Piima kokkuostuhind on langenud baasnäitajate tõstmise tulemusena nelja aastaga 14 s/l, seega alandati Eesti piimatootja tulukust (500 000 t×140 kr/t=) 70 mln aastas.

Toodud arvestused näitavad, kuhu kadus miljard kahe aastaga ja miks piimatootja ei saa nõustuda kokkuostu hinna alandamisega.

Palju kära on ELi otsetoetuste ümber, nagu oleks põllumehed nüüd püsti rikkad. Kuid arvestagem, et 10 aastat elas Eesti põllumees võlgu, nüüd on ta sunnitud pankadele võlad tagasi maksma. Alainvesteering moodustas 2004. a vähemalt 10 mld krooni. Aegunud tehnoloogiaga ei ole me ELis konkurentsivõimelised. Suured põllumajandustoetused vanades ELi riikides ja odav tööjõud Poolas teevad tootmistingimused veelgi raskemaks.

Kas piimatööstuste juhid ei tea, et ELis kuulub enamik piimatööstusi piimatootjate ühistutele. Soomes on üks suur piimaühistu, Valio, mis esindab ja kaitseb nii Soome tootjate kui ka töötlejate huve ning turgu. Lisaks teenib kasumit Eestist. Meie reformaatorid eelistasid Eesti põllumehe ühistegevusele väliskapitali. Kui kasumit ei teenita, siis lõpetage töötlemine ja kolige parematele rohumaadele. Kvootide ja tooraine haaramise tuhinas ei mõeldud ka transpordikuludele. Kui arutult veetakse praegu piima Eesti ühest otsast teise! Nähtavasti tasub see ikka ära.

Meil on Eesti piimatootjatele konkreetne ettepanek: loome Eesti Piimaühistu, kes esindab ja kaitseb meie huve, sest meie vastas on ühinenud piimatöötlejate koondis ? Piimaliit, siis lõpeb ka meie ähvardamine konkurentsiseadusega.

Tegelikult oleme ühe ahela lülid. Inetu on süüdistada piimatootjaid kellegi teiste arvel elamises. Ei ole tootjate süü, et töötlejate omavaheline konkurents ja suurte kaubanduskettide surve ei võimalda toodangut õiglase hinnaga turustada.

Autor: Uno Altermann