Jeruusalemma veinid otse Balkanilt

Globaliseeruva maailma paradoksiks on, et Eestis on leida suurte ja kaugete veinimaade, nagu Austraalia või USA, veine üksjagu, kuid mitme Euroopa väikeriigi veinidest ei tea me õieti midagi. Nii võib tekkida kahtlus, kas nad seal Balkanil üldse veini teevadki, kui oma silmaga ei näe ega kohapeal ei kuule, et veiniteokultuuri vanuseks hinnatakse ?ainult? 2400 aastat.

Vanimad jäljed Sloveenias veinivalmistamisest on kuuendast sajandist e.m.a, ja need on seotud keltidega. Tunnustavaid sõnu lausub Poetovio (Ptuj) veinide kohta I sajandil Vana-Rooma ajaloolane Tacitus. Keskajal oli venivalmistamise jäme ots katoliku kiriku käes. Mõjutusi on saadud kõigilt peamistelt naaberveinimaadelt: Itaalialt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt, seda nii viinamarjasortide kui ka veinide vallas. Ida-Sloveenia veinikultuur on lähedane Saksa ja Austria omaga, läänepoolne aga sarnaneb Itaalia omaga, ütleb kohalik veiniekspert. Sloveenia kolm peamist veinipiirkonda ? Podravje, Posavje ja Primorje ? on pindalalt võrdsed Prantsusmaa üht tuntuma, Bordeaux? piirkonnaga. Need jäävad Alpi mäestiku lõunaküljele, mis loob soodsad kliimatingimused ning võimaldab kasvatada väga erinevaid viinamarjasorte. Sloveenia mitmekesisus teeb temast ühe huvitavamate võimalustega uue veinimaa, arvab raamatu ?Wine? autor Julie Arkell.

Jeruzalem paikneb Podravjes ehk täpsemalt Ljutomeri ja Ormo?i linna vahel riigi kirdetipus, vastu Horvaatiat ja Ungarit. Sealne suurim veinitootja on Jeruzalem Ormo?, mis asutati juba 1898. aastal. Sotsialistliku Jugoslaavia ajal tegutses see kooperatiivina ja üheksa aastat tagasi sai taas aktsiaseltsiks.

Ligi 40 aastat tagasi ehitatud Jeruzalem Ormo?i ümmarguse kujuga 35meetrisest veinikeldrist piilub maa seest välja ainult väike ülaosa, nagu kardaks midagi. Mõni aeg tagasi oli ka põhjust. Kohe veinikeldri vastas on raudtee, selle taga Drava jõgi, mille vastaskaldale jääb Horvaatia. Kui Sloveenia 1991. aastal Jugoslaaviast lahku lõi, tuli tal maha pidada kümnepäevane sõda, millest ei jäänud puutumata ka Ormo?.

?Siin lähedal on Drava sild, mille meie kaitseliitlased 1991 blokeerisid, kui Jugoslaavia väed tahtsid sealt üle tulla. Õnneks lõppes asi ohvriteta,? ütleb Jeruzalem Ormo?i turundusdirektor Samo Simonic. Sümboolne on seegi, et kui Sloveenia 25. juunil 1991 sõltumatuks kuulutati, telliti iseseisvusvein just Jeruzalem Ormo?ist.

Jugoslaaviast eraldumine oli veinitootjatele nii õnn kui ka õnnetus, ütleb Simonic. Ühtäkki langes ära suur turg, mis oli neelanud kogu toodangu. Kuid samas sundis see põhjalikult käsile võtma kvaliteedi ja pudelite disaini, et pääseda lääne turgudele. ?Selles on meid tõhusalt nõustanud Iiri firma Cellar World International,? tunnistab ta.

Parajasti, kui me veinikeldrit külastasime, käis viinamarjakoristus, mis sõltuvalt ilmast kestab septembri lõpust novembri alguseni. Päevas korjatakse üle kolmesaja tonni marju. Viiekorruseline Sloveeniale iseloomulik ümar veinikelder, mis omal ajal aitas hoida ühtlast temperatuuri, on nüüd saanud moodsa sisseseade. Mahl ja edasi vein liiguvad teatud aja järel torude kaudu mahutitesse ja vaatidesse ning sealt edasi lõpuks otse pudelisse.

?Teeme põhiliselt valgeid kvaliteetveine,? ütleb Simonic. ?Esimene noor vein jõuab turule juba jõuludeks. Edasi tulevad värsked veinid märtsis,? lisab ta.

Veinikeldri tuntuim vein on Jeruzalemcan, kuhu segatakse viis sorti: kohalik ?ipon, Laski (Itaalia) Riesling, Sauvignon, Beli (Valge) Pinot ja Renski (Valge) Riesling. Kõiki neid toodetakse ka eraldi, lisaks Chardonnay?d, Sivi (Hall) Pinot?d, Tramineci, Zeleni Silvanecit, Muskat Otoneli ja Rumeni (Kollane) Muskatit.

Kõige tundmatum neist, ?ipon, on väga vana Ljutomeri ja Ormo?i kandi sort ning mille nimi tulenevat Napoleoni armee ohvitseri vaimustunud hüüatusest: ?(C?est) ci bon!? (See on hea!). Ungaris kannab see meile tuttavamat nime Furmint ja Austrias Mosler.

Jeruzalem Ormo?i viinamarjaväljad laiuvad 550 hektaril, aastas valmib kuni 4,5 miljonit liitrit veini, millest veerand läheb eksporti, põhiliselt Saksamaale ja Austriasse, aga ka Põhjamaadesse, kuid mitte veel Balti riikidesse, ütleb Samo Simonic.

Üldse kasvatatakse Sloveenias veiniviinamarja 21 600 hektaril, sõltuvalt saagist valmib aastas 80?90 miljonit liitrit veini. Domineerivad valged veinid. Simonic hindab nende vahekorra 60:40 punaste kahjuks. 70% toodangust kuulub kvaliteetveinide klassi.

Arenguruumi on aga küllaga, sest II ilmasõja eel oli viinamarja all 38 000 hektarit ja enne phylloxera katku laastamistööd 1880. aastatel koguni 51 000 hektarit. Nii et arenguruumi on küll.

Ehkki Sloveenia on arenenud kant, oli 1991. a kättevõidetud iseseisvus talle üldse esimene. ?Näiteks minu vanaema oli elanud Austria-Ungari keisririigis, Serbia, Horvaatia ja Sloveenia kuningriigis, Jugoslaavias ja lõpuks vabas Sloveenias. Juba tublisti üle 90 aasta vana, otsustas ta vaba riigi kodanikuna muretseda endale esimese passi ja tõsta esmakordselt oma jalg välja kodukülast Strezetinast, et käia ära välismaal,? räägib Samo Simonic.

Eks see on ilmselt üks põhjus, miks Sloveeniat teatakse nii vähe. Ja mine tea, võib-olla on just veinid need, mis aitavad sellel riigil tuntust koguda, muidugi, kui nad peaksid ükskord meie kanti jõudma.

Velimir Korak peab Horvaatia pealinnast Zagrebist 50 kilomeetrit lääne pool Ple?ivica mäe jalamil veinitalu, mis on tema esivanemate käes püsinud paarsada aastat.

Enne oli Ple?ivicas igal perel oma veinikelder ja viinamarjade all pea kolm tuhat hektarit. Nüüd elatub veinitootmisest peale minu veel mõni üksik pere, noored leiavad, et muu tööga on lihtsam raha teenida, ütleb Velimir Korak. Mees nendib, et viis hektarit viinamarjavälju on suurus, millest korralikke veine tootes ära elab. Aastas toodab ta ca 30 000 pudelit.

?Viinamarjad kasvad 400 meetri kõrgusel mäenõlvadel, kus on piisavalt kuumust ja vilu tuult neid jahutamas,? ütleb veinimeister, kes enda väitel kuulub Horvaatia 20 tipptootja sekka. Koraki talu valmistab põhiliselt valgeid veine. Kohalike sortide Zeleni Silvanaci, Gra?evina, Veltinaci ja Portugizaci kõrval Chardonnay?d, Sovignoni ja Rajnski Rizlingit.

?Kui vanasti oli oluline, kus vein on toodetud, siis nüüd järjest avatumas maailmas annavad veiniostmisel tooni noored inimesed, kes tahavad noori värskeid mahlakaid veine. Peaaegu keegi ei taha enam paari aasta vanust valget veini,? arvab veinimeister. Noor Portugizaci vein valmib nelja kuuga, puuvaadis õilsust koguv Chardonnay umbes aasta.

?Et olla arvestatav tootja, peab siiski olema ka puna­ne vein. Mina olen valinud selleks õilsa Pinot Noiri. Ka seda juuakse ju õigupoolest üsna noorena,? lisab Korak. Üldse on Horvaatias veiniviinamarjade all 65 000 ha, mida on kolm korda rohkem kui Sloveenias. Veinipiirkonnad jagunevad kaheks: sisemaa ja rannik. Esimesse kuulub ka Ple?ivica, kus kaks kolmandikku valmistatavatest veinidest on valged. Põhisort on Gra?evina. Rannikualal domineerib sama ülekaaluga punane vein.

Seoses Horvaatia veinidega on mõni aasta tagasi tehtud ka üks huvitav avastus. Nimelt on selgunud, et Uues Maailmas populaarsust võitev Zinfandel, mida algul seostati Itaalia Primitivoga, on tõenäoliselt Horvaatia algupära. Dalmaatsia ranniku vanade viinamarjasortide DNA analüüsid leidsid kõigepealt üles Zinfandeli ?sugulased? Plavac Mali ja Dobricici, aga ikka puudus see õige jälg. Ja lõpuks saadi ka selle jälile. Algsordiks osutus Crljenak, mille mungad olid kunagi viinud ilmselt Itaaliasse, kust see rändas Uude Maailma ja sai nimeks Zinfandel!