Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Naistevaheldus
Madonna. Pärast liiga pikki huvitavaid aastaid on temaga taas väga lõbus. Sellepärast me teda ju ?Like a Virgin?-perioodil armastama hakkasimegi. Jumalasõna, erootika ja ?Ray of Light? olid kõike muud kui süüdimatud. Tänases kontekstis võiks ?American Life? üldse ilmumata olla.
Popalbumit võib õnnestunuks pidada, kui see kasvõi lühikese perioodi jooksul vaimustada suudab.
Madonnale kaasaelamist on raske pooleli jätta. Haarav nonstop-mix pluss tänuväärsed laenud ? nt ABBA, Donna Summer, Pet Shop Boys ? soojas house?i kastmes... Vaid Stephane Pompougnac?i koostatud ?Hotel Costes 8? on viimase kuu jooksul rohkem erutanud.
Eriti lahe on diskohümn ?I Love New York?. Täielikku rahuldust pärsivad vaid CD lõpukolmandiku liiga tõsised noodid. Maksimumpunktid ikkagi väga lähedal. Austusest Kate Bushi vastu jätan mõõteühikud üldse ära. Kaua, kuid duubelkujul ilmunud ?Aerial? on nagu muinasjutt. Või unenägu.
Unistus, mis kunagi täituma pole määratud. Naisetüübilt, kelle vääriliseks end mõeldagi ei julge. Kaunishingelt, kes teab lõplikku tõde. Puhastav kogemus.
Temaga on parem kui temata.
Autor: Lennart Beat