Päikesetõus puhtast kullast Andides

Kuigi suveniiripoodides vaadatakse ahhetades postkaarte kuldses päikeses säravatest mägedest, taipavad või viitsivad vähesed seda oma silmaga vaatama minna.

Seadsin eesmärgi näha tõusvat päikest T?iili rahvuspargis Torres del Paine torres?t ehk torne üle kuldamas.

Nii kaugel lõunas on suvepäevad pikad ja päike varakult jalul. Et õiget hetke mitte maha magada, tuleb ärgata hommikul kella viie ajal ja ronida pilkases pimeduses tund aega ülesmäge. Kohale jõudes oli täpselt nii palju aega, et hea vaatluspositsioon sisse võtta ja nautida seda, kuidas tõusev päike kaljusid valgustab.

Hallist kivist saab järsku purpurpunane ja sellest omakorda kollane. Peagi säravad kaljud päikesekiirtes justkui oleksid tehtud puhtast kullast. Veerand tunni jooksul etendatakse graniitlaval enneolematu valgus-show.

Nii järsku, kui kõik algas, see ka lõpeb ja hallid kivid ei reeda vaid tunnikese hilinenud turistidele millegagi alles äsja toimunud võimsat valguse vaatemängu.

Lõuna-Ameerika allosas, pingviinipealinnast Punta Arenasest viietunnise sõidu kaugusel Viimase Lootuse fjordi kaldal asub mõnus väikelinn Puerto Natales. See on peamine pidepunkt mandri ühe kaunima rahvuspargi avastamisel. Torres del Paine on T?iili enimkülastatud rahvuspark. Oma nime ongi see saanud tornide järgi. Nagu kolm õde seisavad ligi kolme kilomeetri kõrgused hallist graniidist tornid väikese järvekese taustal.

Tornide kõrval on 181 000hektarilise rahvuspargi keskmeks Paine Grande ja Los Cuernose mäed, mille ümber kulgeva W-kujulise matkaraja läbimiseks kulub viis päeva. Kes tahab mägedele ringi peale teha, peab arvestama seitsme kuni kümne päevaga.

Mööda kitsaid ja käänulisi teid parki sisenedes kohtab tee servas hulgaliselt alpaka ja laama metsikuid esivanemaid guanakosid ja jaanalinnusarnaseid lennuvõimetuid linde nandusid. Mäetippude kohal liuglevad laiali sirutatud tiibadega kondorid.

Lumistest tippudest sulavad veed on tekitanud hulgaliselt sopilisi järvekesi. Türkiissinisel järvel paadiga sõites avaneb lummav vaade taustal kõrguvatele n-ö kihilistele mägedele. Pruunikate ja hallide kivimikihtide vaheldumine lisab järskudele nõlvadele maagilist mõju. Ikka ja jälle klõpsatab kaamera, et jäädvustada vaatepilti erineva nurga alt.

Torres del Paine rahvuspargi läänepoolsel küljel asuvad mäed on aasta ringi kaetud suurte liustikega. Veelgi rohkem läänepoole jääb Hielo Continental ehk suurt osa Patagoonia Ande kattev jääväli.

Ühest väiksemast jääväljast, Grey liustikust, möödub ka matkarada. Üle 50 meetri kõrgune helesinisest jääst sein vajub järve nagu ripakil keel, muutes järvevee tuhmilt halliks. Kuigi soojakraade on paarikümne ringis, ujuvad järvevees siin-seal jäämäekesed.

Piki Paine Grande jalamit edasi liikudes avanevad kaunid vaated kihilisele Los Cuernose mäele. Paine Grandet ja Los Cuernost eraldab teineteisest Valle del Frances. Prantsuse alpinistide järgi nimetatud org on rahvuspargi üks maalilisemaid. Vasakul kõrgub enam kui ­3000meetrine pruun hiiglane Paine Grande, paremal veidi madalam, kuid samavõrd muljetavaldav Los Cuernos.

Kuigi taevas on selge, kostab aeg-ajalt kõuemürinat ? liustikujää Paine Grande nõlvadel murdub tugeva heli saatel. Läbi tiheda puudevõsa suurte graniitrahnudega kaetud tuulisele kurule jõudes jäävad tipud veel enam kui poolteist kilomeetrit kõrgemale, kuid tunduvad siiski olevat käegakatsutavalt lähedal. Tagasiteel avaneb kaunis vaade kõrgematest tippudest lume sulamisel tekkinud sinakasrohelise veega järvedele.

Teine, Los Glaciarese rahvuspark peidab endas kuulsa Perito Moreno kõrval veel hulgaliselt huvitavaid liustikke, kuid enamasti on need üsna raskesti ligipääsetavad. Rahvuspargi põhjaosas niinimetatud Fitz Roy piirkonnas leidub üsna rohkesti teravatipulisi mägesid, mis meelitavad ligi nii alpinismihuvilisi kui ka niisama matkajaid.

Järjekordsed viis tundi bussisõitu tolmaval kruusateel ja olengi El Chalténi nimelises Argentiina noorimas linnas. Napilt 400 elanikuga linn on baasiks tuhandetele matkajatele, kes asuvad Fitz Roy piirkonna võlusid avastama.

Keset hõreda taimestikuga kaetud lõputuid lagendikke ilmub silmapiirile lumivalge mägedelint, milles siin-seal tõusevad esile teravad, justkui väljarebitud kaljud. Lähemale jõudes eristub ümbritsevast massist selgelt 3400 meetri kõrgune Fitz Roy mägi.

Fitz Roy suunas matkates läbib rada metsaga kaetud kõrgendikke, teele jäävad ka imekaunid väikesed järvekesed. Mägedest langeb alla ka liustikke, mis pärast Perito Moreno nägemist tunduvad siiski kahvatud.

Kui juba mägede südamesse sai tuldud, ei saa loomulikult maha magada päikesetõusu, millest tõotab tulla järjekordne unustamatu valguse vaatemäng. Taas kord tuleb ärgata viie paiku, et pimeduse katte all tunnike ülesmäge ronida.

Rada on seekord üsna järsk ja üha helenev taevas kiirustab takka. Kuigi taevas on juba hele ja majesteetlik ning Fitz Roy kogu oma hiilguses selgelt näha, on põneva vaatemänguni siiski piisavalt aega. Järk-järgult hakkab mägi värvi muutma, kuni särab lõpuks oran?ikaspunasena minu ja veel paari varajase tõusja rõõmuks. Pilt on sellevõrra erakordsem, et pilvitud ilmad pidavat seal olema üsna harvad.

Ilm on soodne ka alpinistidele, kelle jaoks Fitz Roy on Andides üks suurimaid väljakutseid. Kuigi kõrguselt jääb ta Andide kõrgeimatele tippudele tublisti alla, muudab tipu vallutamise raskeks peaaegu vertikaalne graniitsein ning kiirelt muutuvad ilmastikuolud.

Fitz Roy ja ümberkaudsete mägede jalamil leidub rohkelt türkiissinise veega järvekesi. Neist suurim ? Lago de los Tres ? nimetati kolme prantsuse alpinisti auks, kes esimestena Fitz Roy tipu vallutasid. Piki Madre y Hija (Ema ja Tütre) järvi viib rada teise siinse piirkonna tuntud tipu juurde. Kuigi tegelikult asuvad kolm tippu kõrvuti, on nime poolest tuntuimaks saanud kõrgeim ? Cerro Torre. Samas kõrval asuvaid mäemassiive katavad hiiglaslikud jääväljad, mis kauguses muutuvad jällegi osaks Andide lõunaosa katvast tohutult suurest kontinentaaljääst.

Patagoonias leidub vaatamisväärset kuudeks. Ka pärast paari nädalat sihikindlat põhja poole liikumist olen kaardil ikka veel päris lõunas, tõelisest tsivilisatsioonist tuhandete kilomeetrite kaugusel. Maastik on karm ja parimad paigad niivõrd eraldatud, et kiirel läbijooksul olevad turistid nendeni ei jõua.

Ja kindlasti leidub Argentiina ja T?iili lõunaalade mägedes ka selliseid paiku, kuhu inimese jalg pole kordagi astunud. Igatahes leiab igaüks, kes sinna kanti sattunud, küllaldaselt põhjuseid, et tagasi minna.

Peagi kisuvad Eestimaa ilmad jälle külmaks ja sombuseks. Kui jätaks õige sel talvel Kanaarid ja Egiptuse vahele ning naudiks suve Lõuna-Ameerikas?

Autor: Meelis Luiks