Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tööintervjuul valetamine tuleb päevavalgele
Üks värbamisprobleemidest tundub olevat see, et tööintervjuudel ja CV-des ei ole inimesed alati ausad, kes tahtmatult, kes tahtlikult.
Vahel kahtlustatakse ka liiga heana näivat kandidaati asjatult oma töökogemuse ilustamises. Sageli on selle taga lihtsalt soov jätta endast parem mulje. Nii juhtub esimesel kohtumisel vahel meie kõigiga. Tööintervjuu on koht, kus seda eriti tihti ette tuleb.
On ju inimene olukorras, kus tahaks mängu panna kõik vahendid, et saada seda, mida ihaldatakse ? unelmate töökohta. Need on tegelikult asjad, mida meile igapäevaselt ka õpetatakse. Sellest, kuidas tööintervjuul käituda, räägitakse juba koolis ja kirjutatakse lehtedes.
Nii antaksegi intervjuul sotsiaalselt soovitud vastuseid küsimustele, mida mitmeid kordi juba esitatud on ja millele oodatavad vastused kõigile teada. Nii varjatakse oma probleeme, haigusi, ebaõnnestunud töökogemusi ja konflikte minevikust. Raske on tõmmata piiri, millal ilustamine endast hea mulje jätmise eesmärgil valetamiseks muutub. Kas rääkimata jätmine on valetamine?
Värbamisprotsessis kogutakse töötaja kohta infot, mis võimaldaks prognoosida tema tulevast tööalast edukust. CV on esmane sobivuse test, mille käigus saadakse teada kandidaadi vastavus ametikoha nõuetele. Selle alusel ei tehta kunagi valikuotsust ja järgneb esmane intervjuu. Peale intervjuu tasub alati kasutada ka erinevaid hindamismeetodeid, et olla kindel kandidaadi eelnevas töökogemuses ja sobivuses.
Värbamisse investeeritud aeg ja energia tasuvad õige otsuse puhul ettevõttele kuhjaga ära. Kiirustades tehtud otsused võivad tähendada vigu, mida hiljem on keeruline parandada.
Võib oletada, mille kohta CV-des enim valetatakse. Näiteks jäetakse märkimata mõni töökogemus. Tegu võib olla tööga, mida häbenetakse. Tegelikult on igasugune kogemus inimesele midagi andnud ja selle häbenemine võib pigem karuteene osutada.
Märkimata jäetakse ka ebaõnnestunud töökogemus, millest ei soovita tulevast tööandjat teavitada. Kord ebaõnnestunu võib ebaõnnestuda veelgi. Valetatakse ka hariduse kohta, kui kuulutustes nõutakse kõrgharidust.
Tööandja, kes juhtumisi oma töötaja mineviku vale avastama peaks, on suhteliselt keerulises seisus. Ühelt poolt tundub, et valetamine on sedavõrd tõsine väärtuskonflikt, et peaks töösuhte lõpetama. Aga mida teha siis, kui piir väikese vale, alateadliku rääkimata jätmise või enesemüümise vahel hägune on ja töötaja oma tööga hästi toime tuleb? Siin pole õigeid ja valesid vastuseid. Siiski võiks mõelda mõnedele ennetavatele tegevustele, et vältida sellistesse olukordadesse sattumist.
Autor: Riina Varts