29. november 2005 kell 22:00

Logistika on väärtusahelapõhine süsteemiarendus

Avalikuks arvamuseks on ekslikult kujunenud stereotüüpne mõttelaad, et logistikafirmad on transpordi- ja ladustamisteenuseid pakkuvad ettevõtted.

Täpsemalt peetakse logistikafirmadeks vedajaid ja ekspedeerijaid. Tõsi, nende tegevus on logistikasüsteemi oluline osa, kuid enamasti pole siiski alust neid logistikafirmadeks nimetada. Märksa korrektsem on lähtuda ingliskeelsest terminist 3PL, mis tähendab logistikateenuse pakkujat. Selle väite korrektsuses veendumiseks pöördugem logistika ametliku definitsiooni poole, mille ajakohastas selle aasta alguses tarneahela juhtimise nõukogu (CSCMP).

Definitsiooni kohaselt on logistika see tarneahela juhtimise osa, mis planeerib, teostab ja kontrollib lähtepunkti ja tarbimiskoha vahel õigeimad ning efektiivseimad kaupade, teenuste ja kaasneva informatsiooni edasi- ja tagasisuunalised vood ning hoiustamise eesmärgiga täita kliendi nõuded.

Sealjuures täpsustab CSCMP, et logistika juhtimine hõlmab sisse ja välja suunatud transpordivoogude juhtimist, ladustamist, materjalivoogude juhtimist, tellimuste täitmist, logistikavõrgustiku kujundamist, varude juhtimist, tarnete/nõudluse planeerimist ja koostööd logistikateenuste pakkujatega. Lisaks on logistika vastutusalas hangete- ning ostujuhtimine, tootmise planeerimine, komplekteerimine, pakendamine ja klienditeenindus. Seda kõigil kolmel juhtimistasandil: strateegilisel, taktikalisel ja operatiivsel.

Ekspedeerijad ning vedajad pole reeglina logistikasüsteemide strateegilise planeerimisega seotud, vaid osutavad kas üksikuid või omavahel integreeritud logistikateenuseid. Tüüpiliseks integreeritud logistikateenuseks on transport koos ladustamisteenuse ja jaotuse/korjega. Tervikliku logistikasüsteemi planeerimise, juhtimise ja kontrolli eest vastutavad väärtusahela haldajad, kes valivad koostööks sobilikud teenusepakkujad ning ostavad neilt sisse vajalikud logistikateenused.

Seega saab logistikafirmaks nimetada ettevõtet, kes loob ja juhib terviklikku hanke-tarnesüsteemi koos vajalike prognoosi- ja kontrollifunktsioonidega. Loogilise järeldusena saab logistikafirmadena käsitleda enamikku kaubandus- ja tootmisettevõtted, mida viimasel ajal üha sagedamini ka tehakse. Näiteks Elcoteq on juba aastaid defineerinud end kui 80% logistika- ja 20% tootmisfirmat. Baltika Grupp muutis oma varasema tootmiskontseptsiooni valdavalt logistikapõhiseks, kujunedes oma tootmisüksusega jaekaubandusketiks.

Võime kohata ka tõelisi spetsialiseerunud logistikafirmasid, kelle põhitegevuseks on kõik ülalloetletu. Nende pakutavaid teenuseid nimetatakse ka tarneahela juhtimise teenusteks. Sealjuures pole haruldased juhtumid, kus logistikafirma personal asendab kliendi töötajaid tootmistsehhis või on kogu tootmine logistikafirmale delegeeritud. Kliendi enda rolliks on tervikliku väärtusahela juhtimine, sealhulgas tootearendus, turundus ja müük.

Sageli põrkume eksiarvamustele ka selle suhtes, millised on logistikajuhtidele vajalikud omadused ning oskused. Kui paljud staa?ikad logistikud on veendunud, et logistikajuhiks sobivad vaid logistikahariduse ning vastava töökogemusega spetsialistid, siis kiiresti muutuvas keskkonnas ei pruugi sellest enam piisata. Sest vaid eilsete kogemuste ja teadmistega pole aina teravnevas konkurentsiheitluses lihtne võitjaks jääda.

Uus aeg nõuab uusi kompetentse. Haridussüsteem on oma olemuselt inertne ning paljudele kõrgkoolides õpetatavatele distsipliinidele peaks lisama laiendi ?ajalugu?. Logistika ja tarneahelate puhul on tegemist terviklike süsteemidega, mis käituvad vastavalt süsteemse käsitluse põhimõtetele. Süsteemsel käsitlusel põhineb ka infotehnoloogia, mille mõju logistika arengule on viimase aastakümne jooksul olnud kolossaalne. Tsiteerides Leiburi logistikajuhti Harri Touartit, on logistikavaldkond muutunud järjest analüüsivamaks. Ilma tarkvara ning elementaarsete IT-teadmisteta pole logistikutel võimalik oma tööd hästi teha. Pelgalt talupojamõistuse ning paberi ja pliiatsiga enam konkurentsis ei püsi. Seega on logistikuile esitatavad nõudmised üha rohkem seotud IT-süsteemide tundmisega.

Välismaised tööpakkumised seavad juba aastaid logistikajuhtidele elementaarseks nõudeks ressursiplaneerimise süsteemide tundmise, mis on paljudele Eesti logistikuile täiesti avastamata valdkond. ERPide, näiteks SAPi või Axapta kasutajatasemel tundmaõppimine on samas aeganõudev. Seetõttu on logistika- ning tarneahela juhtidena sageli eelistatud süsteemiinsenere, kes tunnevad kaasaegseid IT-lahendusi ning suudavad need reaalsete ärisoorituste nimel ka efektiivselt tööle rakendada.

Süsteemiarendus ja IT-juhtimine on Eesti logistikaharidusele tõsiseks väljakutseks. Lootustandev on sealjuures teadmine, et selleks nõutav teaduspotentsiaal on meil olemas. Näiteks Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Leo Võhandu on tegelenud varude juhtimise ja nõudluse prognoosimise lahendustega juba aastast 1960. TTÜ Infotehnoloogia Instituudis leidub mitmeid logistikasüsteemide optimeerimise programme, mis on loodud juba 1970. aastatel. Selle potentsiaali realiseerimiseks tuleb luua tugev lüli ühendamaks teadusuuringuid ning äri.

Autor: Illimar Paul

Hetkel kuum