Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mazda6 MPS - auto sportlikule perekonnale
Mazda6 2,3-liitrine versioon on üpriski sportlik sõiduriist juba niisamagi. Kui sellele mootorile lisada veel kütuse otsesissepritse ja turbokompressor, võib juba ette kujutada, milline jõujuurikas temast siis saab. 166hobujõulisest Mazda pereautost saab hetkega Impreza ja EVO konkurent, mille kapoti all möirgavad 260 hj. Liignimeks sai sellisele autole MPS (Mazda Perfomence Series). Pöördemoment on säärasel pereautol 380 Nm ning paigalt 100 km tunnikiiruseni kulub vaid 6,6 sekundit ja tippkiiruseks 240 km/h.
Et aga tulihingelisi Impreza ja EVO fänne mitte solvata, tuleb siiski kohe ära mainida, et otsene konkurent Mazda MPS neile kahele siiski ei ole. Pigem on tegemist kiire ja võimsa pereautoga, mille vedrustus ei ole tavaautole omaselt väga jäik, puuduvad meetrikõrgused antitiivad ja hiigelsuured õhuvõtuavad kapotil, mis tõelisele sportautole on sama kohustuslikud kui jalakäijale helkur. Tõsi, kapott siiski on tänu vahejahutile veidi kõrgem kui tavalisel Mazda6 ja ka stanged ning iluvõre veidi teise kujuga. Ta näeb välja kui oskuslikult tuunitud Mazda6, kapoti all peituvast jõuvarust saab aimu alles sõitma asudes. Salongis on erinevused tavaautost veelgi vaevalisemalt hoomatavad.
Teiseks, miks tõelised autosportlased Mazda MPSi tõenäoliselt päris omaks ei tunnista, on tema isemõtlev nelikvedu. Vastavalt vajadusele on ta kas 100% esiveoline või jaguneb veojõud kuni 50% ja 50% esi- ja tagasilla vahel. Millal täpselt milline ratas veab, pole juhil aga õrna aimugi ja fikseerida neid asendeid pole võimalik. See tõelisele rallimehele ei meeldi. Tema tahab täpselt teada, millal miski asi töötab ja igasugune isemõtlemine on välistatud.
Ja seda mõttelaadi on võimalik täiesti mõista. Soomes jäisel lennurajal ja sõjaväepolügoonil Mazda MPSi erinevatel kiirustel katsetades tuli tihtipeale ette olukordi, mil muidu esiveolisena käituv auto muutus ühtäkki nelikveoliseks ja siis taas tagasi esiveoliseks. Ehk ekstreemolukorras võis ta käituda täiesti ettearvamatult.
Tavaline pereisa, kes rallimaailmas eriti ei orienteeru, ei saa ilmselt arugi auto ?trikitamistest?. Tõsi ta ju on, et kui auto muutub mingil hetkel näiteks alajuhitavaks, tulevad tagumised rattad appi, lükkavad auto kergesse külglibisemisse ja suunavad ta taas õigele kursile. Pereisa näole tuleb naeratus ja ta tunneb, kui hästi ta ikka oskab oma autot kontrolli all hoida. Ja see ongi kogu asja eesmärk. Mis sest, et rallimees ei saa samas olukorras üldse aru, miks nii juhtus ja kunagi ei tea, kas tõmmata käsipidurit või mitte tõmmata ja kui tõmmata, siis kui palju tõmmata? Jne.
Aga kiirendus on MPSil hea. Isegi libedal rajal, sest nii, kui esimesed rattad hakkavad ringi kraapima, tulevad kohe appi tagumised ja auto otsekui kaob lumetolmu sisse. Ole vaid mees ja saa õigel ajal uuesti pidama, sest siin ei ole ühestki hobujõust enam mingit abi ja loota saab vaid headele rehvidele. Mis säärase sõidustiili juures ei pruugi mõistagi enam kaua väga head olla.
Aga siiski. Mazda MPS on alternatiiv Imprezale ja EVOle igal juhul. Sest kõik lihtsalt ei ole rallimehed. On ju ka palju selliseid peresid, kes tahavad niisama kiiresti sõita ja kogeda aeg-ajalt seda tunnet kõhus, mida pakuvad kapoti all peituvad 260 hj. Ja siis taas rahulikult töö-kodu-lasteaia vahet sõita ilma, et maanteeaugud suus hambaid lahti logistaks ja et kindlustusfirma poolesaja tuhande kroonini küündivat aastast kindlustusmakset küsiks.
Pealegi on Mazda6 MPS koos kõikvõimaliku lisavarustusega üsna samas hinnas, mis baasvarustuselt suhteliselt ?lagedad? konkurendid, makstes ei rohkem ega vähem kui 521 600 krooni.