Meeleolukate värvide meister Juss Piho

Just esimese lume foonil joonistuvad kõik värvitoonid suurepäraselt välja, sõnab kunstnik Juss Piho mõtlikult, jälgides läbi ateljeeakna, kuidas tema truu kaaslane punane iiri setter õues talve tulekut tervitab.

?Maali puhul on värv põhiline ja minu jaoks on tähtis värvide kooskõla,? lausub ta. ?Ma võrdleksin maalimist sümfooniaorkestriga, kus iga noot on viimseni välja timmitud ja kaunis kõla vallutab kuulaja. Ma püüdlen oma piltides sinnapoole.?

Alates 2000. aastast on Juss Piho süüvinud maalimisse. Enne seda viljeles ta graafikat, illustreeris raamatuid. Paljud mäletavad teda kui terava silmaga karikaturisti. Tema esimesed pilapildid trükiti 1978. aastal Sädemes, hiljem tegi ta kaastööd Pikrile ja Õhtulehele. Ühel hetkel tundis kunstnik, et karikatuur jääb talle kitsaks

Muidugi kandis ta kogu aeg endas maalimishuvi. Võib-olla oleksin pidanud juba varem alustama, aga ilmselt ei olnud ma enne selleks valmis, arutleb ta. Ja seda intensiivsemalt, justkui läinud aega tasa teha püüdes, kunstnik nüüd töötabki. Oma esimest maalikogemust mäletab Juss Piho selgesti. Ta võis olla 7aastane, kui nad koos vanematega käisid külas kunstnik Valdur Ohakal Meriväljal. Mõni päev hiljem lõikas poiss oma portfelli sanga lahti ja hakkas nahksangaga (nagu kunstnikud spaatliga) paberile hoogsalt värvi kandma. Küllap sai ta Ohaka ateljeest muljetavaldava impulsi, et pidi sangaga gua??e paberile mäkerdama.

Kunstniku enda sõnul polnud ta kooliajal mingi looja. Maalimine tuli hiljem. ?Kuueteistaastasena hakkasin kevadel katusel maalimas käima. Ju mul oli juba siis romantiline hing,? sõnab Juss Piho. Kindlasti oli selles oma osa ka kunstihuvilistel sõpradel. Tollal paraja boheemlase, nüüd tuntud kunstniku Urmas Vainoga käisid nad sageli koos maalimas ja samal ajal vahetasid pikalt ning põhjalikult mõtteid kunsti üle.

Piho ateljees on palju pilte. Mõned neist on signeeritud ja n-ö lõpetatud, mõned on veel pooleli. Üldiselt on tema teoste koloriit värvirõõmus, nendel kujutatud sü?eed jutustavad igale vaatajale omi lugusid. ?Vahel on juhtunud lausa nõnda, et ateljeesse siseneja räägib minu kuuldes pildi lahti ja siis ma olen samamoodi vaataja ja kuulan huviga, kuidas kõik peab paika,? möönab Juss Piho.

Muidugi on tema piltidel nimed, aga võimalikult neutraalsed, et mitte vaatajate arvamust mõjutada.

Ainult positiivses meeleolus saabki maalida, ilma sügava tundeta ei tule midagi head, tunnistab kunstnik. ?Põhiline töö ei käi molberti ees seistes, vaid varem, mõeldes,? lausub ta. ?Kui maaliidee on küps, määrin lõuendi ära ja nii hakkab teos kujunema.? Vahel võib pildi maalimine väga kaua aega võtta. ?Vaatan, ?seedin? ta läbi ja panen uued värvikihid peale,? tutvustab kunstnik oma tööstiili. Mõnda pilti viimistleb ta kaua. Teinekord maalib ta juba signeeritud teose üle. Muutub maal, muutub ka signatuur.

Pihol on mitmeid ülemaalitud pilte, sest ta on oma tööde suhtes kriitiline. Reeglina tulevadki ?uued? maalid huvitavamad, sest nende faktuur hakkab mängima, alumised toonid võivad jääda kohati läbi kumama.

Tema teoste palett on nüansirikas, siin leiab huvitavaid sooje-külmi ja külmi-sooje toone, ta oskab luua väga omapärase värvilahendusega maale, mis vaataja mällu sööbivad helgete-igatsuslike piltidena, mida ikka ja jälle tahaks vaadata.

Kunstiteadlane Harry Liivrand: Juss Piho areng maalijana on viimastel aastatel olnud kiire ja tulemusrikas. Just praegu on ta huvitav kunstnik. Veel kümme aastat tagasi ilmunud ?Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilisest leksikonist? me tema nime ei leia, ehkki nii mõnigi teine tema iseõppinud kolleeg sinna mahtus. Tolleks ajaks oli Juss küll üle kümne aasta karikatuure joonistanud ja ka raamatuid illustreerinud, aga ... Arvan, et põhjus on väga personaalne: Piho on hilise arenguga kunstnik, kes alles varases keskeas leidnud lõpuks oma stiili ja teemad. Piho naiivsevõitu ja justkui kaitsetu, kuid elegantne väljenduslaad, sümbolistliku alatooniga motiivid ja unistuslik-melanhoolne meeleolu asetavad kunstnikku sellesse omapärasesse maalini??i, mille 1980. aastatel tegid tuntuks Rein Kelpman ja Vello Trell. Kuid Piho lähenemine figuraalkompositsioonile on nendega võrreldes dekoratiivsem ja maalilisem või kui tahate ? muinasjutulisem.

Autor: Tiina Kolk