Hinnad jätkavad tõusu

Argentiina kadunud majandusteadlase Raul Prebischi mõjukas sõltuvusteooria kinnitas, et kui vaesed riigid sõltuvad liigselt kaupade ekspordist, ei saavuta nad iial tööstuslikku taset, mida on vaja kiire kasvu säilitamiseks. Selle asemel satuvad nad nõiaringi, kus kaupade hinnad maailmaturul langevad ja nende osa sissetulekust pidevalt väheneb.

Protektsionism, mida Pre-bisch nägi parima poliitilise lahendusena, sai hukatuslikuks mitmele Ladina-Ameerika ja Aafrika riigile, kes tema nõuandeid kuulda võtsid. Kuid kaua tundus, et Prebischil õnnestus õigesti ennustada kaupade hinnasuundi. Pidev tootlikkuse tõus põllumajanduses ja uute loodusvarade kasutuselevõtt viisid hindu aina allapoole. Halvasti läks maadel, mis olid keskendunud kaupade väljaveole, mitu ressursivaest Aasia riiki aga kihutas edasi.

Nüüd aga, kui Aasia hiiglased India ja Hiina on ülemaailmse majandusega liitumas, on nafta, kulla, nisu jt kaupade hinnad plahvatuslikult kasvamas. Kuigi majandus jääb alati tsükliliseks, nt naftahinnad ilmselt langevad enne uut tõusu, on hinnasuund paljude kaupade puhul selgelt üles.

Kaubandusläbirääkijad ja poliitikud ei paista mõistvat, et sel muutusel on tohutu mõju globaalse võimutasakaalu kujunemisele. Küsimusi on palju. Kas rikkad riigid on valmis vastastikuse sõltumise ajajärguks, kus nemad vajavad sama hädasti kaupu kui arengumaad tööstusimporti ja tehnoloogiat? Ja suur osa mõjuvõimust läheb tarbekaupade tootjate kätte, kelle jõukus kasvab? Kuidas lepivad sellega Hiina ja USA?

Populaarne on nn Hupperti tipu teooria, mille järgi oleme jõudnud naftatootmises võimsuse ülempiirini, kaevud jäävad kuivaks ja edasi läheb kõik allamäge. Seda on kuulutatud mitu korda ja iga kord on tehnoloogia täiendamine need ähvardused mõttetuks teinud.

Kaubad pole maailmast otsa lõppemas. 2,5 mld inimese (Hiina ja India) integreerimine maailmamajandusse suurendab nõudmist kaupade järele viisil, mis sunnib kaupade hinnad nii võimsale tõusule, et tehnolooline areng seda tasa ei tee. Vähemalt järgmised 50 aastat on paljude loodusressursside hinnad teel üles.

Kas sellest tulenev ülemaailmse majandusvõimu tasakaalu muutumine destabiliseerib maailmapoliitika? Esimene ilmasõda puhkes ju osalt seetõttu, et Saksamaa kartis, et teised koloniaalvõimud on enda kätte saanud liiga suure osa maailma nafta- ja kaubavarudest. Teise sõja ajal kartis Jaapan oma nafta ja teiste loodusvarade varude stabiilsuse pärast. Kas pinged tekivad ka varudest puudust tundva Hiina ja Lääne vahel? Vaadates Hiina liidrite pragmaatilist lähenemist oma ressursiprobleemile, ei näi see praegu tõenäoline. Lootuses leida stabiilseid partnereid, vaatavad hiinlased nt Aafrika poole. Nad ei püüa pöörata oma usku kaupu eksportivaid riike.

Ameerikas leidub juhte, kes räägivad, et USA võiks muutuda energeetikavajaduses sõltumatuks. See on küll rohkem nali. Arusaadavalt vaatab suur osa Araabiamaadest ameeriklaste Iraagi invasiooni kui USA tegeliku strateegia nurgakivi, millega ta püüab endale tagada stabiilsed energiavarud. Kui neil on õigus, jääb loota, et Ameerikal on olemas plaan B.

Kaupade hinnad jätkavad tõusu ja naftat eksportivad riigid annavad USA kaubanduspuudujäägile suurima panuse. Ehk ongi USA strateegia jääda kaupu eksportivaile maile nii palju võlgu, et need tunnevad sõltuvust sellest, kas neil on õnnestunud USA õnnelikuks teha? Seda poleks Prebisch küll ette osanud kujutada.