Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Elevant katkises kinnisvaraportfellis
Riik on saanud noomida kinnisvara ebaperemeheliku kasutamise ja kahjulike rendilepingute pärast. Kokkulepitud põhimõtete (kinnisvarapoliitika) puudumisel on segadused kerged tekkima, võimalikud spekulatsioonid riigi varaga osutuvad juriidiliselt vettpidavaks. Auke riigi kinnisvaraportfelli põhjas märkavad kõik, aga muud? Kohver on salapärane, aukartust tekitav ja sangadeta ? raske on kuskilt kinni võtta, ammugi mitte juhtida ja kontrollida. Nüüd on portfellile vähemalt nimelipik külge saadud: ?Rahandusministeerium?, kes peab vastutama riigi kinnisvarapoliitika eest.
Riigil puudub ülevaade, milliseid varasid ta vajab ja milliseid mitte ning kuidas vara majandada. Kuid riigil puudub ka ülevaade selle kohta, millist vara ta omab, kuidas seda kasutatakse ja milline on selle vara väärtus. Just see on probleem, mis tuleb esimeses järjekorras lahendada. Andmete korrastamist ja ümberhindamist on alustanud iga ministeerium oma ?põlve otsas?. Hinnatakse ka vara, mille kohta puuduvad nii korrektsed andmed kui ka seisukoht nende vajalikkuse üle. Loogiline on, et esmalt saadakse kinnisvaraportfellist ülevaade, seejärel varad liigitatakse vajaduse järgi (vastavalt väljatöötatud kriteeriumidele) ja alles siis viiakse läbi hindamine. Arvan, et tasub tõsiselt kaaluda poolelioleva hindamistöö peatamist kuni lähteandmete selginemiseni ja ühtses lähenemises kokkuleppimiseni. Alles pärast varade kogumi kaardistamist on võimalik teha otsuseid investeeringuvajaduste üle.
Riigikontroll tunnistab olemasoleva registrisüsteemi puudulikkust ja uue süsteemi loomise vajadust. Loodame, et see süsteem peagi ka tekib, sest mida hiljem riigivararegister reformitakse, seda kaugemale jõuavad ministeeriumid oma infosüsteemide rajamisega, mille hilisem integreerimine võib olla komplitseeritud ja kulukas. Register ei peaks olema ainult andmete hoiustamise koht, vaid eelkõige töövahend kinnisvara(poliitika) juhtimiseks. Kogu riigi kinnisvara andmestik tuleb integreerida ühtsesse süsteemi selliselt, et ehitiste ja maa tehnilised, õiguslikud ja adekvaatsed majanduslikud andmed oleksid tsentraalselt vaadeldavad ja analüüsitavad. See aitaks ennetada võimalusi, et üks asutus müüb kinnisvara, mida teisel tuleb hiljem tunduvalt kallimalt tagasi osta.
Kas meil on piisavalt haritud inimesi, kes julgevad sõna sekka öelda riigi kinnisvaraprobleemide lahendamisel? Kinnisvaraspetsialistidel on erinevad nägemused kinnisvarast. Ehitajate ja kinnisvarahaldajate jaoks on prioriteetsed ehitustehnilised küsimused, maakorraldajate jaoks maaga seotud õiguslikud ja majanduslikud küsimused, geograafid on samuti rohkem maateadlased, arhitektid on ehituskunstnikud, majandusinimesed konverteerivad kõik rahasse, juristid paragrahvidesse. Kinnisvarapoliitika puhul on oluline ka avaliku halduse tundmine.
Erinevate koolkondade esindajate ühes suunas mõtlemapanek ei ole lihtne. Pealegi on enamik professionaale spetsialistid, mitte generalistid, aga poliitika üle otsustamine eeldab ennekõike üldise pildi nägemist. Tekib paralleel tuntud elevandikatsumise looga ? üks pime katsub jalga, teine lonti, kolmas saba, püüdes ära arvata, mis loomaga on tegemist. Loodame, et meie riigi ?kinnisvaraelevandil? katsutakse läbi kõik kohad ja veel tähtsam ? et teda ei hakata mütsiga lööma: poliitika all ei tohi mõista kitsalt poliitikute suvale tuginevaid kokkuleppeid.
Autor: Veronika Ilsjan