Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kiri Aivar Hundi(mäele)
Minu usk ilusasse, puhtasse ja siirasse on saanud suure löögi (vt Aivar Hundimägi repliiki ?Oleg Harlamov sai valmis kirja (jõulu)vanale? ÄP 19.12.). Ma ei tea, kas see oli jõuluvana, kes lekitas minu kirja, või olid need Sinu, Aivar, jüngrid, kes talt selle kirja näppasid. Jõuluvana ise väidab, et tema seda kirja ei lekitanud. Ta hoiab kiivalt jõulusaladust. Kui nii, siis, Aivar, nõustu, võõraid kirju pole viisakas lugeda. Nii õpetavad meid meie vanemad, nii õpetab jõuluvana oma päkapikke. Mina ei loe Sinu kirja jõuluvanale, kohe üldse ei loe.
Alles kirjutati, et jõuluvana olla lindistanud ja lekitanud riigikogulaste salasoovid. Nüüd jälle skandaal tema ümber. Nii ei usu keegi varsti jõuluvanasse, või ei julge jagada temaga oma salasoove, või veel hullem ? nii võivad ju jõuluvanad politiseeruda.
Kui aga juba avalikustamine, siis lõpuni. Minu kirjas oli veel teisigi salasoove. Tihkasin jõuluvanale öelda, et tahan uusi suuski, Salvo kelku ja jäähokikeppe ning peale kantslerisoovi tahan saada Äripäeva arvamustoimetuse juhiks ning kunagi võiks jõuda ka presidendiks. Aga ära nendest kahest viimasest soovist küll kellelegi räägi.
Autor: Oleg Harlamov