Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestlased, ärgake ometi unest!
Ühiskonna valvekoer ajakirjandus närib viimasel ajal usinasti ühiskonna paremaks muutmise konti. Sageli sarnaneb kriitika halamisele, mitte haukumisele. Milleks hädaldada, küsin hoopis. Vinguti nõukogude ajal, vingutakse ka eesti ajal. Sellest ju midagi ei muutu. Poliitika jääb alati poliitikaks, susserdajaid eksisteerib igal ajal ja alal ning inimesi ei saa hordide kaupa ideaalseiks kodanikeks muuta.
Eesti ühiskonna suurim probleem seisneb selles, et meie hing on aastakümnete, kui mitte aastasadade jooksul ära solgitud. Võib küll uhkusega mõelda, et eestlased on sadu aastaid võõrvalitsejaist ja sõdadest sõltumata säilinud, kuid mida oleme hinges põlvkondade kaupa läbi elanud? Psühhotraumat. Milliseks on see meid muutnud? Positiivsest küljest muidugi äärmiselt töökaks, sitkeks, kavalalt arukaks, kõike allaneelavateks raudinimesteks. Negatiivsest aspektist aga kibestunud introvertideks, kahtlustavaiks ja oportunistideks.
Psühholoogid julgustavad inimesi, kelle hing on ära solgitud, rääkima, oma probleemidele silma vaatama ja neid tunnistama, probleeme lahkama, oma osa kõiges nägema, lahendusi leidma, alles siis uuesti ehitatud struktuurile vastavalt eluga edasi minema.
Tundub, et eestlased küll räägivad, kuid oma osa juhtunus ei suuda tunnistada ja vastutust täisväärtusliku kodaniku kombel ei võta. Seetõttu ei teki ka struktuuri parema ühiskonna loomiseks. Sellest ka halamine. Kas teised rahvused teevad läbi ?hingepuhastusprogrammi?? Mõelge mis tahes riigi ajaloo ja rahvuse peale. Britid näiteks. On hämmastav, kuidas kuningriigi ajalugu on tänapäeva briti ajusopist igapäevaelus justkui pühitud.
Eestlane peaks enda vaimuenergia suunama ikkagi eelkõige enese paremaks muutmisele, kaaslased muutuvad üldjuhul samuti vaid enda soovil. Täiskasvanud inimese kardinaalset muutumist ei maksa eriti oodatagi!
Sõltumata iganenud teadmiste ja suhtumistega eestlastest lapsevanematest on eesti noortel vähemalt võimalus ja eelis õppida olema paremad inimesed. Kui haridussüsteemi suudetakse pidevalt ajakohastada, võib loota, et mõne aasta pärast on eesti kodanikud muutunud täiuslikumaks ? enesekindlamaks, humaansemaks ja kosmopoliitsemaks.
Uus aasta on tulekul ja, nagu ütleb Viivi Luik hiljuti Ekspressis ilmunud essees, oleme jõudnud ristteele. Ühiskondlikud muutused algavad inimesest. Küsimus, mida peaksime uue aasta eel endale esitama, on aga hoopis järgmine: kas ma olen õnnelik? Tööl võib edukas olla ja teenitud summad võivad aastatega mitmekordistuda, automargid muudkui uuenevad tagumiku all, tubade arv ja vanni suurus kodus suureneb ning selga silitavad üha kallimad firmamärgid; kuid tervis on kehv, peret nähes peab varsti üksteist tutvustama ja hing on ära näritud kui õunasüda. Kas see ongi eestlase ettekujutus õnnelikust elust? Õnnelikul inimesel on ju hing rahulolev, elu stabiilne ja teistesse suhtumine humaanne.
Võrdluseks pilt brittide idüllist: 35tunnine töönädal (on aega perele, harrastustele, säästetakse tervist), pooled emad on kodused (lapsed saavad piisavalt vanemlikku tähelepanu), majja võetakse kaks koera (üksi on kutsal igav); nädalavahetustel jalutavad fliisdressis (ei käida ennast näitamas) pered väljas ja tervitavad rõõmsalt võõraid? Wakey-wakey (ärgake üles), eestlased!
Autor: Eva Frayne