ÄP fototoimetus • 22. detsember 2005 kell 22:00

Eetilise puhastumise aasta

Tänavune aasta möödus mitmete skandaalide ja hämarate ning ebaseaduslike tehingute avastamise tähe all. Äripäev leiab, et kahtlaste tehingute ja tegude üle avalikult diskuteerimine puhastab ühiskonda ja tuleb pikas perspektiivis ettevõtlusele kasuks.

Veel mõned aastad tagasi paistis, et hämarad ja kahtlased tehingud käivadki äriga koos. Sellist ärikultuuri sai võtta kui nõukogude pärandit.

Täna näeb, et tegu ei ole siiski vaid niinimetatud vanema põlvkonna äriinimeste tavaga. Sellele, et mäda on kogu suhtumine ärisse ja ärieetikasse, vihjavad mitmed viimaste kuude jooksul välja tulnud ja noori ärimehi puudutavad juhtumid. Näiteks LHV juhtum, kus noori ärimehi kahtlustatakse Ameerikas siseinfo alusel rikastumises.

Möödunud nädalal tuli teinegi teade Ameerikast, kus IT-alal tegutsev ja mainekate ettevõtetega koostööd tegev Jürgen Kaljuvee tabati võltst?ekkidega arveldamiselt.

LHV juhtum jõudis ka rahvusvahelisse pressi, mistõttu mõjub selle ilmsikstulek lühiajaliselt Eestile kahjulikult, sest näitavad kohalikku ärikultuuri halvas valguses ning loovad eestlastest taas pildi kui petturitest. Tulevikus aga hoiatab selline eeskuju teistel samamoodi talitamast ning kahtlaste ja eetiliselt küsitavate tehingute arv väheneb.

Teiste kogemused ja karistused seaduserikkumisel hoiatavad ka teisi. Näiteks Kaljuvee jõudis Ameerikas kohtu ette mõned päevad pärast enda vahistamist, kiirelt kutsuti kohtu ette aru andma ka LHV afääriga seotud olnud Kristjan Lepik ja Oliver Peek. Ehkki Eesti kohtupraktika nii kiire ei ole, on see hoiatav eeskuju teistele, kui karmilt patustajatega käitutakse.

Ajaga on muutunud juba näiteks see, et enam ei saadeta kohtu ette tankistidest patuoinaid, vaid päris süüdlasi ja vastutajaid. Sügisel lahvatas altkäemaksuskandaal, kus 18 politseinikku süüdistati altkäemaksu võtmises. Patustajate arv võib olla suurem, sest kõik teod ja patused päevavalgele ei uju, kuid kahtlustatavate juba niigi suur hulk näitab, et patuoinaste ajajärk hakkab läbi saama ning karistatud saavad tegelikud süüdlased.

Alati ei peagi karistus olema vangi panek, piisab ühiskondlikust hukkamõistvast suhtumisest ning häbiposti naelutamisest. Ühiskonna ja avalikkuse ning ärimeeste poolt anti sel aastal selged hinnangud nii LHV kui ka Hanschmidti juhtumile. Avalik arutlemine eetika üle näitab, et teod ei pea mitte ainult olema seaduslikud ja eetilised, vaid ka sellistena eemaltvaatajaile paistma.

Eetikasse ja lubadustest kinnipidamisesse sunnib avalikkus tõsisemalt suhtuma ka poliitikuid. Põhjuseks näiteks sügisesed kohalike omavalitsuste valimised, millel käis häält andmas alla poole hääleõiguslikest kodanikest.

Samuti veeretavad neli viimast põllumajandusministrit suhkrutrahvi eest vastutaja süüd üksteise kaela. Ehk riigil tuleb kellegi tegemata töö tõttu tasuda pea miljardi kroonini ulatuv trahvisumma, aga süüdlane tegematuse eest vastutust võtta ei taha. Ühiskonna survel tulevikus karistamatuse tunne väheneb.

Tajun eetikakriisi enam avalikus elus kui ettevõtluses, sest olen ka Viimsi vallavolikogus. Enam häirib mind salatsemine ? avalikkuse eest varjatakse olulisi otsuseid. Otsustatakse vaikselt siseringis ja meie saame nendest teada alles pärast.

Tihti on nii, et alles siis saadakse oma veast aru ja tunnistatakse, et tegime küll seekord valesti. Kahjuks ei tulnud vale otsus aga ilmsiks siis, kui oleks saanud veel midagi muuta.

Globaalne näide on praegu Saksa?Vene gaasijuhtme ehitamine, mis tehti vaikselt ära ning mitmed Läänemere-äärsed riigid, sealhulgas Eesti, jäeti arutelust üldse välja. Ka Eesti näeb sageli, et teatud grupid arvavad, et on jumal taevas ja võivad aru andmata teha kõiki otsuseid.

Eetilised skandaalid mõjutavad inimeste usaldust pankade, investeerimise ja ka valitsuse vastu. Kui Hanschmidt oleks jätkanud pangajuhina, siis oleksin kindlasti panka vahetanud.

Ka LHV skandaal kõigutab inimeste usaldust investeerimise vastu ja pigem hakatakse rohkem kulutama, kui pikaajaliselt oma raha säästma.

Mis puudutab eetikakriisi Eesti ettevõtluses ja avalikus elus, siis arvan, et olukord pole hullem, kui ta on olnud.

Need viimase aja lood, mis puu­dutavad näiteks LHV-d, Ain Hanschmidti ja K-Kohukest, peak­sid saama avaliku hukka­mõistu. Usun, et need üksik­juh­­tumid üldpildis ei domi­neeri.

K-Kohukese puhul oli aga tegu pigem omakasupüüdliku salakavalusega. Kuid ülekohus ei seisa kotis ja ükskord saavad petjad oma palga nagunii. Juba praegu on vanemate inimeste seas usk oma valitud Keskerakonda kõikuma löönud.

Kindlasti mõjutab eelpool nimetatud juhtumite rahvusvahelisse pressi jõudmine kohalikku ettevõtluskeskkonda ja selle mainet, eriti negatiivselt siis, kui Eesti ei anna neile ühest hinnangut. Avaliku hukkamõistuga aga tõuseb ka meie rahvusvaheline usaldusväärsus. Eestlane on loomult aus ja eetiline tagasiside või hukkamõist saabub nagunii.

Selles, kas eetiliselt peaks käituma ainult suurfirma juht või ka väikefirma oma, pole küsimust. Loomulikult ei määra firma suurus eetilisust.

Autor: ÄP

Hetkel kuum