Kääpa jõe kaldal Krati külas magatakse vildid jalas

Jõgevamaal Saare vallas toimetab vilgas kratirahvas: ikka selleks, et lapsi lõbustada ning kratitarkusi jagada. Kuid vähetähtis pole ka sihtasutuse Kalevipoja Koda kukru täitmine.

Talvepäev on lühike. Kui jõulukuu esimesel nädalal Tartu-Mustvee maanteelt Saare peale pööran, lõpetab kell alles keskpäeva, kuid külm detsembripäike vajub juba hoogsalt puulatvade suunas, tõotades hämaruse peatset saabumist. Seda ilmselt kohalikud kratid ? või pisuhännad, puugid, varavedajad, tulikud, tulehännad, nagu neid parasjagu kusagil Eestimaal kutsutakse ? ootavadki.

Juba varakult on nad end valvesse ajanud: üks kükitab haralise kasejändriku okste vahel, teine piilub vaigust lõhnava kuusetüve tagant, kolmas on end koguni vana rahvamaja pöö­ninguaknale passima seadnud

Palju neid tulijaid-möödujaid ümberringi varitseda võib, seda teab üksnes kratirahvas ise. Täiesti kindel, et kõiki pisuhändasid mu kiire pealiskaudne pilk ei haara. Igal juhul tundub, et Saare rahvamaja ning endise koolimaja (nüüd on seal end sisse seadnud muuseum, külaraamatukogu ja infopunkt) ümbrus suisa kubiseb neist.

Ning miks ei peaks nad end seal mõnusalt ja koduselt tundma? Näeb ju hoonete ümbruski välja kui paras kratipesa, seda mitte küll korratuse mõttes: õuel seisab vanast Willisest meisterdatud kratitakso, süüteluku juhtmed rippu kui ühel õigel parsal kunagi. Maja varju jääb Sortsi kõrts. Aianurgas asub Muremeri, kuhu igaüks saab ühes vette visatud kiviga oma mure uputada. Eemal kõrgub krattide kelgumägi. Siis on sülitamise koht, karjumise koht, kallistamisepuu, raputamisepuu. Põnevatel paikadel ei paista lõppu tulevat.

Rahvamajja sisenemine toob krattide ohtrusse ning tegemistesse selgust: suures saalis on kui käsitöökoda, kus kaks naist, Aili Reinthal ja Marge Puuraid, keset põhku, paelu, värve, samblikutorte, kuivanud oksi ja muud vajaminevat lasevad kiiruga sõrmedel käia. Nende näppude all kratid elu sisse saavadki, sest iga näputöö tulemiks on uus omanäoline kratt.

See ukse kõrval, see on Näpistaja-kratt, tutvustab Reinthal. Too seal ukse kohal on aga Emori-uuringu-kratt ? ta loeb kõik külastajad kokku, lisab ta.

Jutust selgub, et kratimeisterdajatel on loodavatega sugulus suur, sest üks naistest kannab Metsakrati, teine Kratiperenaise austavat nime. Lisaks liigub majas ringi Meisterkratt, kes inimeste seas on tuntud rohkem Elle Mäeranna nime all.

Kui külastajad Kratikülla saabuvad, saavad nemadki igaüks krati koju kaasa meisterdada. Eriti tragid olla täiskasvanud, võta sa kinni, miks. Puuraid märgib, et kratti valmistades saavad tegijad eelkõige ikka oma unistused ja head soovid kätetöösse panna. See võib küll kummaline tunduda, aga tavaliselt tuleb kratt ikka tegija nägu, sõnab Puuraid.

Sihtasutuse Kalevipoja Koda juhataja Taavi Pirk märgib seepeale muiates, et tegi krati vanast tünnist. Kratiküla, nii nagu ka rahvamaja, külaraamatukogu, metsateater, Kalevipoja muuseum ja varakamber, ongi üks sihtasutuse arvukatest tegemistest.

Parim aeg kratte valmistada olevat jõulude ajal. ?Jõulud on selline maagiline aeg, eriti jõulu esimene püha,? pajatab Kratiperenaine. Vanasti siis just kratte tehtigi, eks nii ka meie, lisab ta. Tegelikult avas Kratiküla tänavu külalistele uksed juba viiendal jõulukuu päeval. Kratiküla jääb avatuks jõuludeni välja.

Hoolimata vähesest reklaamist, on tulla tahtjaid nii palju, et viimaseid soovijaid ei mahuta enam kuidagi graafikusse, sõnab Pirk. Tema kinnitusel tuleb tegijail ilmselt magadeski vildid jalga jätta, sest kratinduse vastu on huvi suur.

Kirjandusmuuseumisse kogutu põhjal oli kratt eesti nõiduse valdkonna uskumuste populaarsemaid kujusid. Ta kujutas olendit, kes lendas ringi tule- või sädemejoana ja kandis kokku vara: vilja, piima, rõivaid, raha.

Nii jagas Buratinogi lastesaates pisipõnnidele vana aja elutarkusi: ?Ennemuistsel aal elasid eestlased koduloomadega ühes majas, nende äratuskellaks oli kukk ja varanatukese krabas kokku kratt.?

Andrus Kivirähk pani oma ?Rehepapis? krati koguni peremeest õpetama: ?Ei ole aru peas inimestel! Tee endale kratt, ja las tema veab. Kratt juba solki koju ei too!? Ning kujutas elu Eestimaal läbinisti üht suurt kratindust. Endisaegsete arusaamade järgi oli inimese enda hing või sootuks inimene ise see, kes nõiasõnade järgi kratiks käis. Hiljem kujunes siinsete alade asukail germaani rahvaste mõjul kujutelm omavalmistatud krattidest.

Selle meisterdamiseks on antud konkreetseid juhtnööre, kusjuures üldine on olnud usk, et inimese kätetöö elustamiseks tuleb kuradile kolm tilka verd anda.

SA Kalevipoja Koda juhataja Taavi Pirk kinnitab, et kratid pole pahad. See, et kratt varas ja loomult halb on, on inimese väljamõeldis, enda pahede teise kaela määrimine, selgitab ta. Kratt on hea, ta ei oska lihtsalt inimese omakasupüüdlikele käskudele ei öelda. Nii ongi, et selline kui on peremees, on ka tema kratt, sest inimene kamandab kratti.

Autor: Kaarel Aluoja