Presidendi kuld on hakanud sära kaotama

Kui usaldada Eesti Ekspressi esialgseid andmeid, siis võivad tänavusel iseseisvuspäeval president UArnold Rüütlilt riiklikku autasu oodata umbes 900 inimest.

Äripäeva arvates on riiklikud autasud devalveerunud. Tuletame meelde: see ei ole presidendi eraorden.

Teenetemärkide jagamine on aina enam nagu pulmakülaliste kutsumine - paljusid häid sõpru ei taheta ilma jätta. Sest kui sa kutsud tädi Aino, kuidas siis onu Mihklile ära öelda?

Tõsi, 900 medalit pole müstiline number. Kokku on meil 1995.-2005. aastal välja jagatud ligi 4000 riiklikku teenetemärki, neist neljandik välismaalastele. Riigikantselei sümboolikaosakonna juhataja Kalev Uustalu nendib riigikantselei kodulehel, et seda pole palju: näiteks Soomes autasustati ainuüksi 2004. aastal riikliku teenetemärgiga enam kui 5000 inimest. Võrdluseks: Eestis jagati neid samal aastal 516.

Kuid küsimus pole vaid kvantiteedis, vaid ka kvaliteedis. Esiteks on vähemalt esialgses nimekirjas ka palju presidendi kantselei töötajaid ja nõunikke, nende hulgas isegi kaks Rüütli kantselei autojuhti. Ehk siis tekib taas paralleel pulmapeoga, kuhu noorpaar ootab ikka oma sõpru ja töökaaslasi, mitte niivõrd riigile olulisi inimesi. Samuti antakse "iseseisvuse taastamise ja kindlustamise eest" orden rinda mõnele inimesele, keda rahvas mäletab pigem viimase vastu võitlejana.

Seda peab Äripäev heaks, et nimekirjas on ootamatult palju ettevõtjaid. See näitab riiklikku küpsust, et julgeme juba tunnustada kultuuritegelaste kõrval ka äriinimesi - seni on riigikantselei andmetel "tüüpiline riikliku teenetemärgiga autasustatu viiekümnenda eluaasta künnise ületanud kultuuritegelane, haridus- või teadustöötaja, riigi- või kohaliku omavalitsuse teenistuja". Ometi ootaksime ka tunnustatavate ettevõtjate nimede juures paremaid selgitusi, kui too üks-mõõt-sobib-kõigile põhimõttel kasutatud "seoses taasiseseisvumise 15. aastapäevaga".

Aurahade odavnemist näitab ka see, et riigi kõrgemaid autasusid seostatakse presidendivalimistega. Selle traditsiooni lõi, tõsi küll, juba president Lennart Meri, kes jagas 2001. aastal enne ametist lahkumist enam kui 900 ordenit (aasta varem oli ta neid välja andnud 265). Teadmises, et enam tal seda võimalust ei tule. Ning lõpuks odavnevad ka aurahad ise - mida enne anti peaministritele, seda jagatakse nüüd maavanematele.

Tänavu tekkis aurahade ümber suurem sahin, sest esialgne nimekiri tuli avalikuks. Nüüd kommenteerivad kõik mõnuga veel laskmata karu naha ümber: mille eest sellele vanale kommarile? Mis riiklikud teened on tollel kantseleitöötajal? Muidugi on kahju neist, kes saavad juba auraha lõhna nuusutada, aga jäävad sellest ilma. Samas on avalik arutelu ordeniteemal tervitatav: see aitab meelde tuletada et tegemist on riikliku, mitte presidendi eraordeniga.

Mis aitaks kõrgemad teenetemärgid jälle läikima nühkida? Vabariigi aastapäev koos vastuvõtu, kõne ja muude vidinatega on muidu enamasti sümboli rollis oleva presidendi aasta etteaste number üks. Seda tuleks stiilsemalt lavastada. President võiks anda pigem mõned ordenid vähem. Ja leida oma alluvate tunnustamiseks muid võimalusi kui riigi kõige kõrgem autasu.

Autor: ÄP