Jaan Tatikatele pole raha vaja, küll aga koolidele

Maailma edetabeleis kõrgete kohtadega ärahellitatud Eesti kogeb järjestikuseid tagasilööke. Viimane langus tuli Euroopa riikide innovatsiooniedetabelis, 11. kohalt 13ndaks - Euroopa Komisjon on Eesti liigitatud suisa mahajääjate hulka. Samas müüakse näiteks arvutitootja Microlink 400 miljoni krooni eest, mis näitab, et turukõlblik innovatsioon pole Eestist otsa lõppenud.

Äripäeva arvates ei aita riiklike riskikapitali- või arengufondide loomine, vaid see raha tuleks investeerida haridusse, alustades õpetajate palkadest ja lõpetades kõrgkoolide sisseseadega.

Microlink on hea näide sellest, kuidas erakapital saab innovatsiooniga edukalt "hakkama". Tuleb välja, et riik ostab ise osaliselt ära (olles Eesti Telekomi aktsionär) uue loodud valmisväärtuse, mitte ei asu seda fondide abil looma. Nii ongi loogiline, et esialgse riski peab võtma erakapital, ja kui üks projekt (palju korratud - kümnest) õnnestub, võib riik või ükskõik kes muu selle tulemused ära osta.

Mida aga riik kindlasti edukamalt saab korraldada ja mis tegelikult ongi riigi pärusmaa, on hariduspoliitika: et meie koolisüsteem toodaks rohkem noori Allan Martinsone, ja miks mitte, välisturgudele investeerivaid Joakim Heleniuseid. Äripäeva hinnangul on riiklik riskikapitali- või arengufond ikka veel liiga kala, mitte õnge moodi. Tõsi, üksikud Jaan Tatika moodi leiutajad saaksid riigi rahaga oma lennumasinaid ehitada, aga kas see on kõige efektiivsem, kui sajast sada neist lennuaparaatidest õhku ei tõuse.

Parem viia koolilapsed juba regulaarselt Tartu AHHAA või Helsingi Heureka teaduskeskusesse, kus huvitavate füüsikaliste eksperimentidega õnnestuks ehk lastesse esmast innovatsioonivaimu süstida. Veidigi paremini tasustatud õpetajad suudaksid seda vaimu üleval hoida, arendades neid näiteks individuaalkava järgi.

Ja kõrgkooli astudes ootab neid ees eeskujulik tehnoloogiline baas. Niiviisi, veelgi altpoolt õnge kätte ulatades peaksime saama paremaid tulemusi Eesti innovaatilisemaks muutmisel.

Näeme plusse veel selleski, et põhimõtteliselt kõigil noortel innovatsioonihuvilistel oleks juba õppetöö käigus võimalus teaduse ja tehnika viimast sõna kuulata. Alternatiiv: hiljem riskikapitalifondi kaudu raha taotledes saavad raha vaid osa, ja see sõltub juba otsustajate suvast. Suurim oht oleks fondist rahaeraldajate politiseerumine, nähtus, et raha eraldatakse "omadele", on kahjuks Eestis vägagi levinud. Mingi heas mõttes hullumeelse idee algstaadiumis on peaaegu võimatu öeldagi, kas sellest saab asja.

Aga midagi liigub juba praegu. Alles esmaspäevane Äripäev kirjutas moodsa robotiseeritud õppelabori avamisest Tallinna Tehnikaülikoolis, mis annab tõhusa panuse inseneride ettevalmistusse. Õige suund. Arvame, et neid laboreid saaks riskikapitali- või arengufondile mõeldud raha eest õige palju, ja mitte ainult Tallinna Tehnikaülikooli.

Julgeme arvata ka seda, et neist laboreist hakkab edukalt tööle rohkem kui üks kümnest - suhtarv, mida sellise raha kulutamisel peetakse juba piisavaks tulemuseks, saab kohe alguses löödud.

Autor: ÄP