Kui kaup hakkab poest otsa saama, siis hästi me ei lõpeta

Kas te mäletate niisugust asja nagu korvisaba. Ei mäleta? Lubage siis mälu värskendada. Võtame näiteks Tallinna Kaubahalli Ujula tänavas, vabandust, Aia tänavas: ostukorvi järjekord ulatus tavaliselt Kaubahalli uksest välja, ostjatest vabanenud ostukorve anti käest kätte järjekorras ettepoole, sest ilma ostukorvita ei tohtinud siseneda. Kuni lõpuks võisid sinagi uhkelt startida korvijärjekorra eesotsast müügisaali.

Need ajad on tagasi, kinnitan teile. Midagi nostalgiliselt minevikuhõngulist juhtus minuga eelmisel laupäeval ühes Tallinna suurimatest kaubanduskeskustest.

Ostukärusid sisenemisväravate juures ei olnud, mitte ühtki. Läksin käru kassade juurest otsima, aga inimesed hoidsid neist ennastsalgavalt kinni. Haarasin ühest pealtnäha vabaks jäänud kärust, ent selle, õigem oleks öelda endine, omanik polnud nõus seda loovutama.

Lõpuks hakkas koitma. Kaubanduskeskuse parkla oli ju pilgeni autosid täis. Mõne üksiku koha võis leida parkla ääremail, kust ostutempli peaväravateni julgelt üle saja meetri.

Kui ostukogused on üüratud - ja seda need tõepoolest olid -, kes viitsib siis padajanni käe otsas autoni tarida. Ostukäru muutub ratastel ühenduslüliks väärtusketis ostutempel-isiklik veovahend.

Heakene küll. Olgu kärude või korvidega või parklaruumiga, kuidas on, nõukogude-aegsest kaubapuudusest oleme üle saanud, kinnitasin endale. Tunnen viimasel ajal suurenenud huvi igasugu tooreste salatite vastu, mida võib julgelt karbitäie sisse kühveldada, ilma et kalorimeetri osuti kõveraks väänduks. Klassika on kapsa-porgandisalat: põhiosa värske kapsas, umbes veerand kogusest on värske riivitud porgand, tilgake õli, võib-olla veidike suhkrut-soola. Juba mõtlemine selle peale paneb, nagu suur vene füsioloog Pavlov oma loomkatsetega tõestas, fistuli nõrguma (loe: isuga neelatama).

Aga minu lemmikust olid külmletis järel vaid riismed! Ärge arvake, et ostukeskust hakati sulgema - käes oli suur pärastlõuna, polnud veel korralikult pimedakski läinud. Järjekorranumbri kättejõudmine andis võimaluse müüjalt kapsa-porgandisalati kohta üle küsida. Ilma erilise kahetsustundeta nentis müüja, et minu soovitut ei ole.

Jäin vist kohtlaselt seisma. "Ma võin tagaruumist järele vaadata," pakkus müüja siiski. Tagasi tulles jäi ta endale kindlaks: kapsa-porgandisalatit rohkem ei ole. Mida tal muud üle jäigi öelda, ega tema süüdi ole. Et rahvas on üldises ostuhulluses isegi kapsa-porgandisalati ära ostnud.

Sellest hetkest sai mulle selgemast selgemaks, et niiviisi jätkudes hästi me ei lõpeta. Kolmene akord - parklakohtade puudus, ostukärude puudus ja tagatipuks kapsa-porgandisalati otsalõppemine - kandis minu jaoks samasugust ilmutuslikku tähendust nagu ufo maandumine otse oma jalge ette.

Mõtlesin esmalt - ilmselt kerges afektiseisundis -, et kohe esmaspäeval müün oma näputäie börsiaktsiaid maha. Ehk peaks loobuma lisaks autostki, sest varem või hiljem ostetakse bensiin ka ära, käis peast läbi. Võib-olla peaks äsja soetatud kinnisvaratüki müüki panema, kuni see veel maksab midagi?

Hakkame tagakirutud turumajandusest tagasi jõudma defitsiidimajandusse, mida iseloomustab asjaolu, et raha justkui oleks, aga kaupa ei jätku.

Kodus jõin pool klaasi suhkruvett - umbes karbitäie kapsa-porgandisalati kalorite jagu, millest ma ilma jäin - ja rahunesin veidi. Leidsin, et targem on tegutseda põhimõtte "Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt" järgi.

Mõtlesin, et algatuseks viin hoopis kogunenud taara ära. Mul on seaduslik õigus saada viiskümmend senti või kroon ühiku kohta ja kaubanduslikud vapustused ei tohiks seda õigust kõigutada.

Aga mis tegelikult juhtus. Esimeses kohas: "Kaste pole!", teises kohas "Raha pole!", kolmandas "Tulen kohe!".

Kas tuleb tuttav ette?

Autor: Mati Feldmann