Tabakov toob oma teatri Tallinna

Linnateatris näeb intiimsemaid ja uuemaid lavastusi. Neist kaks, William Faulkneri “Kui ma olin suremas” ja Leonid Andrejevi “Jutt seitsmest ülespoodust” on lavastanud Mindaugas Kabauskis, keda gastrolli esindaja Eestis Olga Gromova nimetas Venemaa tugevaimaks lavastajaks. Seda tõestab seegi, et “Kui ma olin suremas” pälvis Venemaa ühe hinnatuma teatriauhinna Kuldse Maski.

“Kui ma olin suremas” on lugu, mis ei räägi ainult surmast. Pigem elust, mis igal juhul viib surmani, ainult teed on igal inimesel erinevad. Sarnaselt eluga on selleski loos võrdselt rõõmu ja kurbust, küünilisust ja naiivsust, leina ja helget elurõõmu. Sündmused saavad alguse konkreetsest sündmusest – ema matustest. Tegevus viib läbi mitme päeva ning jutustab samal ajal inimelust üldse. Peaosas Jevdokia Germanova.

“Jutt seitsmest ülespoodust” on aga mäng surmaga, huvitavam ja lõbusam kui lihtsalt surra. Kriitik Rolan Dol5anski kirjeldab vaatajaid saalis: algul naerab publik ettevaatlikult, usaldamata end ja teatrit – kas ikka võib muiata, kui jutt käib surmast ning soovitab: “Kallid vaatajad, naerge terviseks. Teatris on võimalik kõik, eriti kui see on tehtud andekalt.”

Philips James Barry “Paksu Freddy bluus” viib vaataja 1952. aasta Ameerikasse ning näitab klassikalist armukolmnurka: gangster, tema tütar, armuke ja naine. Ootamatud sü5eepöörded on selles iroonilises retrostiilis melodraamas garanteeritud. Veel on laval üks täieõiguslik tegelane, Dmitri Matshev on helilooja ja pianist, kelle muusika kommenteerib ja töötab koos näitlejatega ning annab kokkuvõttes lavastusele erilise intonatsiooni.

Thomas Bernhardi “Teeskleja” kohta ütleb Tabakovi teatri kodulehekülg, et see on komöödia, mis samal ajal on tragöödia ja vastupidi. Lugu jutustab kulissidetagusest elust. Lavastuses on see karikeeritud ja groteskne, aga samas kuratlikult tõene. On ju kord nii, et paljud näitlejad ja nende hulgas kõige andekamad, ei tunne, ei taha tunnetada ja ei tunnetagi neid piire, mis jooksevad tegeliku ja lavaelu vahel. Nad võivad olla päriselus lausa väljakannatamatud, nende pärast kannatavad nii lähedased kui ka sõbrad. Kannatavad ka teesklejad ise, kuid see kukub neil välja väga teatraalselt… Peaosaline Andrei Smoljakov sai rolli eest 2002. aastal rahvusvahelise Stanislavski-nimelise fondi preemia.

Linnateatris etenduvale “Kui ma olin suremas” on piletid välja müüdud, ülejäänutele on pileteid veel saada. Etendused toimuvad vene keeles ja ilma tõlketa.

Suure saali lavastusi mängib Tabakovi teater 23.–27. jaanuarini Vene kultuurikeskuses ning samuti tõlketa. Etenduvad Aleksandr Ostrovski “Igal ühel oma head ja vead”, Thomas Manni “Seikleja Felix Krulli pihtimused”, Aldo de Benedetti “Armastuse sublimatsioon”, Juli Kimi “Kired ümber Bumbarashi” ning Viktor Rozovi “Tavaline lugu”. Oleg Tabakov astub lavale neist kahes, “Armastuse sublimatsioonis” ja “Tavalises loos”. Sergei Bezrukov on nimiosas “Feliks Krulli pihtimustes” ning lavastuses “Igal ühel oma head ja vead”. Kõik pääsmed kõigile etendustele on välja müüdud.

Oleg Tabakovi teater ei külasta Tallinna esimest korda. Tegemist vanameistri lemmiklinnaga, kus tal on palju sõpru. Seekordset gastrolli on Tabakov nimetanud aruandeks vahepeal tehtust, lisaks tähistab Tabakov sellega oma augustis täitunud 70. eluaastat.

Oleg Tabakov lõi oma teater-stuudio esimesena Venemaal, seda veidi vähem kui 20 aastat tagasi, esietendus toimus 1. märtsil 1987. Teater sõidab palju mööda maailma ringi ning ei tunne publikupuudust loomulikult ka kodus, sest on koduteatriks mitmele vene teatrimaailma suurtähele. Eesti vaataja tunneb Oleg Tabakovi ilmselt kõige paremini tema filmirollide järgi, tipptööks peetakse nimirolli Nikita Mihhalkovi filmis “Oblomov”. Tallinnaga seob Oleg Tabakovi veel üks seik, nimelt õpib tema juures 12 tulevast Vene draamateatri näitlejat Eestist. Tallinna ja Moskva vahel sõlmitud lepingu järgi saavad tudengid hariduse tasuta, kuid peavad vastutasuks vähemalt kaks aastat pärast lõpetamist Tallinnas töötama.

Autor: Ülle Hallik