Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puidutööstus toodab agaralt ka siseturule
Masinaehituse ja metallitöödega tegelevatest firmadest mõnevõrra rohkem tehakse omatoodangut puidutööstuse ettevõtetes.
Veel kümmekond aastat tagasi veeti lõviosa Eesti metsadest lõigatud puidust piiri taha. Puidu üha hoogustuv vääristamine kohapeal on saanud võimalikuks suuresti tänu riigisisese nõudluse suurenemisele - eestimaalane on taas majanduslikult sedapalju heale järjele tõusnud, et suudab osta puidust mööblit, teha kodus remonti või ehitada sootuks uus kodu.
Eelkõige on põhjus selles, et masinaehitus on puidutööstusest omajagu keerulisem ja ressursimahukam tööstusvaldkond, mis lihtsalt pole veel täit tuult tiibadesse saanud. Puidutööstuse mõnevõrra kiiremat arengut toetab ühest küljest üha hoogu koguv ehitusbuum, teisalt on saetööstusel ja metsandusel Eestis ka pikaajalisemad, n-ö põlisemad traditsioonid. Samuti on eeliseks asjaolu, et vähemalt osaliselt saavad puiduettevõtted kasutada kohalikku toorainet.
Et metallifirmad on puiduettevõtetest rohkem allhanketöödest sõltuvusse jäänud, on tingitud ka tõsiasjast, et metalli töötlemine on ikkagi selline mustemat sorti tegevus, millega inimesed Soomes ja Rootsis ei taha enam tegeleda. See viimane pole minu isiklik hinnang, vaid ühe ettevõtte juhilt kuuldud arvamus. Aga kui näiteks Soomes on inseneriamet vägagi au sees, siis meil seda paraku kinnitada ei saa. Meil ei suudeta isegi tööstusele keevitajaid, treialeid või freesijaid, ammugi heal tasemel insenere koolitada.
On siiski enam kui selge, et Eesti siseturg on väike nii metalli- kui ka puidufirmadele ja võimaluse korral sihivad kõik välistellimusi. Iseasi, kuidas keegi suudab häid ja kindlaid partnereid leida.