Ebanormaalne tunne

Lehvitab ju nii mõnegi poe akendel veel jõuluvana. Teine ja tõsisem põhjus ebanormaalseks enesetundeks, nagu inglise näitleja David Rappaport sõnastas, seisneb selles, et maailm paistab pidudel hoopiski teistsugusena kui tavaliselt - sa näed vaid kubet ja tagumikku. Unustamata, et manalasse lahkunud Rappaport oli pärit jalgpallihuligaanide maalt, sõnastas ta oma mõtte siivutumalt, pidades siiski silmas erakordselt lühikesi (või kogemata neljajalgseks muutunud) inimesi. Ja nüüd kui kaaskodanikud on pidustuste järel üllatuslikult tundmatuseni, et mitte öelda ebanormaalseks muutunud, võibki mõnda hinge kriipida hääbumatu äng.

Viimasega seoses on midagi õppida hiljutisest Duke'i ülikooli uuringust, milles pakuti janustele ahvidele kirssidest valmistatud lemmikjooki või alternatiivina võimalust vaadata arvutiekraanilt pilte domineerivast, nn glamuuriahvist. Loogikat trotsides valisid janused ahvid võimaluse imetleda arvutipilte juhtpärdikust. Seletub see sellega, et tugeva staatusega ahvidel on alati midagi, mida teised ihaldavad - süüa, võimu ja sõnulseletamatut seksuaalset magnetismi. Magnetiline tõmme kuulsusi näha on ilmne teisel pool puurigi. Üllatavaks on vaid teadmine, et see tarvidus võib osutuda suuremaks kui mõni eluline esmavajadus. Huvitav, kas saabuvad presidendivalimise kampaaniad võiksid ajutiselt vähendada kodanike häälekat nõudlikkust näiteks normaalse palga suhtes? Muuseas, normaalsus, sealhulgas normaalne palk on üllatavalt probleemne teema.

Teadusele, parimatele isenditele ning normikohasusele mõteldes väärib ära mainimist Iirimaalt pärit professor Timothy F. X. Finnegani legendaarse suletöö eessõna, milles ta osutab, et keskmisel kanadalasel on üks munand. Lugupeetud professor võrdles kanadalasi Hitleriga, kellel vastavalt Punaarmee patoloogi ametlikule raportile sai isaseks olemise koosseis määratletud. Üldiselt arvatakse, et Esimese maailmasõja päevil 1916. aastal Somme lahingus kubeme piirkonda haavata saamise järelmid mõjutasid olulisel määral selle riigipea hilisemat käitumist.

Tulles tagasi professor Finnegani juurde, siis akadeemilist väärikust ülal pidades osutab ta veelkord "nendele" ja täpsustab, et kanadalastel on "neid" 0.96 ja sestap jäävad nad Hitlerile allagi, juhul kui keskmine üleüldse kusagil on olemas. Põhja-Ameerikas riigi loonud Suurbritannia kolonistidest arusaadavatel põhjustel madalat hinnangut omava professor Finnegani tegelik sõnum asub aga hoopis teisel suunal. See selgub tema edasisest analüüsist, mis kinnitab, et normaalseks peetav ehk keskmine inimene elab kusagil elamiskõlbmatus hurtsikus Aasia avarustes, ta on grammi võrra rohkem naine kui mees (täpsemalt 1.04 korda), ei oska lugeda ega kirjutada, kannatab alatoitumise all ega pole midagi kuulnud Kildare kümnendast jaarlist Silken Thomas Fitzgeraldist ega Iirimaad viimasena valitsenud kuningas Brian Borust.

Kahest viimasest eeldusest kinnipidamisest pole meile abi ja nii ei saa tegelikult keegi ennast kuidagi normaalseks pidada! Tehniliselt võttes oleme seega professor Finnegani järgi kõik ebanormaalsed! Mis tegelikult ongi hea, sest normaalsus on vaid statistiline illusioon. Lugedes kõik planeedi Maa inimesed kokku, tulebki keskmiseks ülaltoodud aproksimatsioon. See ei puuduta vaid inimesi. Juhul kui keegi leiab kasvõi normaalse koera või isegi rohutirtsu, ootab teda eest väärikas autasu (1 miljon Iiri naela), mille pani omal ajal välja Normaalsuse Väidete Sürrealistliku Uurimise Komitee.

Selle organisatsiooni asutajaliige Anton Robert Wilson osutab, et tähelepanelikult uurides, ei leiaks kedagi, kellel oleks sarnased näpujäljed, ajud, närvisüsteem või immuunsüsteem, silmavaade, kõrvad, ninad, elulood, isiksused, hobid või ihad. Ning keegi meist ei sobiks normaalsuse ideaali kandjaks. Mõtet ajaloolisesse konteksti kandes osutab Wilson näitele, et radikaalset feminismi ei eksisteeriks, kui naised ei teeks järeldusi üksikute meeste najal ning nad teadvustaksid, et keskmist ehk normaalset meest ei ole olemas. Seetõttu tunnen ennast ebanormaalselt. Uhkusega!

Autor: Kristjan Port