Notarit ei rahulda presidendi palk?

Notarile tsiviilõiguses antud roll muudab ta meile kõigile vajalikuks - olgu tegemist kinnisvaratehingu, testamendi või lihtsalt allkirja tõestamisega. Kes on notarit vajanud, see teab: notari juurde pääsemine võib vahel nõuda enam kui kuu. Siiski oleks vale näha notarites ainult tsiviilkäibe pidurdajaid. Tugev kinnistusraamat ja tehingute notariaalne tõestamine on aidanud võtta meie kinnisvaraturu õiguslikud riskid kontrolli alla. See ei tähenda aga, et notariteenustega poleks probleeme.

Äripäeva ajakirjanduslik eksperiment näitas, et paljud kinnisvarabürood pakuvad oma klientidele maksulist võimalust pääseda notari juurde - büroo poolt varem broneeritud ajal. Selle eest küsitakse tuhandest kuni mitme tuhande kroonini. Selliste tehingute võimalikkus näitab, et notar kui avalik teenus pole vajalikul määral kättesaadav. Puudub ka elementaarne info notariaadi toimimise kohta. Mis puutub rahasse, siis ei tea tegelikult keegi, palju notarid teenivad.

Press kirjutab tihti, kes on kõige rohkem teeniv ametnik. Kurioosumiks on peetud seda, kui mõne kõrge ametniku (nt ministeeriumi kantsleri) teenistus ületab peaministri või presidendi palka. Nii arutledes on uuriv ajakirjandus mõneti eksiteel. Kõige rohkem teeniv ametnik Eestis ei ole ilmselt president, peaminister ega mõne riigiasutuse juht, vaid notar. (Jah, formaalselt ei ole notar riigiametnik, vaid avalik-õigusliku ameti kandja.)

Res Publica juhitud valitsus algatas notaritasude alandamise, mis jõustus sellest aastast: kinnisvaratehingute notaritasu on kolmandiku võrra pisem. Ent ülevaade notarite tuludest puudub tänagi. On kurioosne, et meie üldiselt avalikustamist soosivas riigis on selline asi saladus. Samal ajal on riik seadustega määranud, millised toimingud tuleb teha notari juures ja kui palju maksta.

Sisuliselt on notarid monopolistid - kui tahad teha kinnisvaratehingut, pead notarile maksma. Võib rääkida notarite omavahelisest konkurentsist, kuid see erineb mis tahes vabaturukonkurentsist, hinnakonkurentsi ei ole. Tasud on kehtestatud seadusega ja teenus maksab igal pool ühepalju.

Tegelikult ei pakugi huvi see, kui palju keegi konkreetselt teenib, kuid justiitsministeerium peaks tagama, et on olemas suhteliselt täpne statistika notarite sissetulekute kohta. Eelmisel sügisel teatas ministeerium pidulikult, et loodud on vabade õiguselukutsete ja maksejõuetusõiguse ekspertnõukogu, mis muuhulgas tegeleb ka notariaadi küsimustega. Eesti tagasihoidlikke mastaape arvestades on tegu lausa ÜRO mõõtu organiga, kuhu kuulub ei rohkem ega vähem kui 50 liiget. Elu on näidanud pigem seda, et mida suurem komisjon, seda töövõimetum see on. Justiitsministrile aga: ekspertide arvamusi kuulates ei tohi ühtegi valdkonda reguleerida vaid selles tegutsejate arvamuse järgi. Notarite arvu suurendamine ei ole kindlasti kõigi notarite suur unistus. Notarite Koja ametlik seisukoht võib seda küll soosida, kuid tegelikult seisab igaüks oma huvide eest. On ju notarile tulusam, kui väike järjekord on ukse taga. Ent riigile on vähem bürokraatiat tulusam.