Eesti ja Leedu rahaliiduks liiga vaesed

Praegune ELi rahaliidu laienemise arutelusid on üks ebaausamaid, mis Euroopa Liidus kunagi käinud, kirjutab Financial Timesis Wolfgang Munchau. Kuigi 2007. a on soovinud rahaliitu astuda kolm riiki – Eesti, Leedu ja Sloveenia, kiidetakse ainult Sloveeniat ning Eestile ja Leedule heidetakse ette kõrget inflatsiooni, mis ei laskvat neil rahaliitu astuda.

Tegelik põhjus ei ole üldse inflatsioonis, ütleb autor. Tõsi, Eesti ja Leedu inflatsioon on eurotsooni keskmisest pisut kõrgem, kuid erinevus on tingitud eelkõige energiahinnast, nende riikide tegelik hinnatase on ülejäänud ELiga juba üsna sarnane. Kui need tegurid kõrvale jätta, siis ei kujuta inflatsioon Eestile ja Leedule rohkem probleeme kui ülejäänud ELile.

Tegelikult ei taha eurotsoon neid vastu võtta muudel põhjustel, aga sellest ei räägita, ütleb Munchau. Rahaliitu pääsemise kriteeriumid määrati kindlaks 1993. a Maastrichti leppes. Seal on neid viis, mis puudutavad inflatsiooni, lühiajalisi intresse, eelarvepuudujääki, riigivõlga ja valuutakursi stabiilsust. Need valiti suhteliselt lihtsad ja need ei hõlma nn tegeliku majanduse kriteeriume, nagu tootlikkust, hõivet ja palku.

Nüüd, kus rahaliit on seitse aastat vana, on aru saadud, et Portugali ja ilmselt ka Itaalia vastuvõtmine oli viga. Rahaliidu peamine õppetund on selles, et vastu ei tohi võtta riike, mille majandus pole piisavalt paindlik.

ELi kõrge ametnik on öelnud, et Maastrichti kriteeriumid pole nüüd enam piisav alus riikide rahaliitu vastuvõtmiseks. Aga seda ei ole kunagi avalikult välja öeldud, sest sellisel juhul võiks ELi süüdistada uute riikide diskrimineerimises.

Niisiis on Eestile ja Leedule ei ütlemise tegelikuks põhjuseks nende vaesus. Võib juhtuda, et oma edasises majanduslikus arengus vajavad nad veel valuutakursi muutmist, mida nad rahaliidus enam teha ei saaks. Sellele viitas muu hulgas hiljuti ka Saksa Bundesbank. Sloveenia aga ollakse valmis vastu võtma just jõukuse tõttu, sest see ületab isegi Portugali oma.

Eestilt ja Leedult nagu ka ülejäänud rahaliitu pürgijatelt oodtakse tootlikkuse kasvu ja sealtkaudu majandustaseme ühtlustamist vanade ELi riikidega. See aga tähendab, et Eestil ja Leedul tuleb veel paar aastat eurotsooni pääsemist oodata, kusjuures neile ei öelda tegelikku põhjust.