Streigiõigust piirav riik kardab töötajaid

Demokraatia arengutaset ühiskonnas võib iseloomustada mitmeti, kuid oluline näitaja on see, kas riik austab ja tunnustab streigiõigust - üht rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigustest. Kahjuks napib Eestil tahet ja korrektsust streigiõiguse tagamisel.

Vormiliselt riik küll tunnistab streigiõigust, kuid on seda oluliselt kärpinud. Nimelt keelab seadus streigid valitsusasutustes, kõigis riigiorganites ja omavalitsustes, kaitseväes ja kohtutes, tuletõrje- ja päästeteenistuses. 26. jaanuaril Riigikogus peetud ettekandes rõhutas ka õiguskantsler, et tänane olukord on vastuolus nii põhiseaduse kui Eestile siduvate rahvusvaheliste lepingutega.

Streigikeeld kõigi riigi- ja omavalitsusasutuste töötajatele, sõltumata sellest, kas nad teostavad riigivõimu või mitte, rikub otseselt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhimõtteid. ILO ühinemisvabaduse komitee on seisukohal, et streigiõigust võib piirata ainult nende avalike teenistujate jaoks, kes teostavad riigivõimu. Samuti on totaalse streigikeelu puhul tegemist Euroopa sotsiaalharta rikkumisega. Streigikeeld jätab avalikud teenistujad ilma võimalusest pidada tõhusalt palgaläbirääkimisi, sh vajadusel tööandjale mõjusalt survet avaldada. Surveaktsioon on töötajate tõhusaim vahend oma huvide kaitsmisel ning töösuhete tasakaalustamisel. Tallates jalge alla riigiteenistujate streigiõiguse, kuritarvitab riik suure hulga töötajate õigusetut olukorda.

Mõistagi on valitsusel ülimalt mugav pidada läbirääkimisi partneriga, kes on käsist-jalust seotud ning kellel puudub võimalus kasutada töötajate huvide kaitsmiseks kõige tõhusamat relva - streiki. Kas maksab imestada, et viimati sõlmis valitsus ametiühingutega riigiteenistujate palgakokkuleppe detsembris 2001?

EAKL on korduvalt rõhutanud, et ainult streigiõiguse tagamine võimaldaks riigiteenistujatel reaalselt kaitsta oma huve. On hädavajalik, et Eesti riik määraks viivitusteta kindlaks nende ametiisikute ringi, kellel on streikimine keelatud. Seejuures tuleb kõrvalekaldumatult lähtuda ILO ühinemisvabaduse komitee seisukohtadest. Eelnõu, mille ettevalmistamisel osalesid ka EAKLi esindajad, võttis Riigikogu menetlusse detsembris 2003. Tõsiasi, et rohkem kui kahe aasta jooksul on eelnõu läbinud vaid ühe lugemise, ei jäta mingit kahtlust - riik venitab tahtlikult probleemi lahendamisega.

Viimasel ajal kuuleb riigi esindajate suust üha sagedamini, et ametiühingud on napi liikmeskonnaga ja nõrgad. Oma käitumisega tunnistab valitsus, kes nii paljude aastate jooksul on hiilinud kõrvale riigitöötajaile streigiõiguse andmisest, et hirm ametiühingute korraldatavate streikide ees on suur. Järelikult annavad valitsejad endale aru, kui närune on tööinimeste tegelik olukord.

Kuid asi pole hull ainult riigiteenistujate streigiõigusega. Mullu tulid sotsiaalministeeriumi ametnikud lagedale seadusemuudatusega, mille eesmärk on piirata toetusstreikide korraldamist, lühendades selle võimalikku kestust kolmelt ööpäevalt 24 tunnini. Muudatust on püütud õigustada demagoogilise ja alusetu väitega, nagu põhjustaksid toetusstreigid suurt majanduslikku kahju ja piiraksid ettevõtlusvabadust. Meie tööandjad pole veel kokku puutunud laialdase ja pikka aega kestva streigiga, mistõttu suured streigikahjud on alles tulevikumuusika.

Algatuse tagamaa on läbinähtav: soov nõrgestada töötajate solidaarsust ja ühtekuuluvustunnet. Samuti tähendab iga streik ettevõtte jaoks paratamatult omamoodi paariamärki, mis tööandjale au ei tee. Et seda vältida, tuleb maksta inimväärset palka ning sõlmida töörahu tagavaid kollektiivlepinguid, mitte rünnata töötajate õigusi.

Õiguskantsler Allar Jõks rõhutas juba aasta tagasi EAKLi pöördumisele vastates, et toetusstreikide puhul on ainus probleem etteteatamise aeg, mistõttu on mõeldamatu toetusstreikide keelustamine või oluline piiramine. Kui Eesti riik soovib olla väärikas, omada autoriteeti maailma tasandil, on viimane aeg hakata austama rahvusvahelisi tööstandardeid, sh streigiõigust, ning loobuda ülbest ja üleolevast suhtumisest töötajate õigustesse.

Autor: Harri Taliga