Kinodesse jõuab uus Eesti mängufilm

Tänasest saab Eestimaa kinodes näha muhedat Eesti-Saksa koostöös valminud mängufilmi "Kõrini!", Peeter Simmi käe all valminud road-movie räägib sellest, kuidas on omavahel seotud armastus ja vihkamine ning et positiivsed lahendused on võimalikud ka siis, kui kõigest on kõrini.

Mis sõnumit "Kõrini" endas kannab? Film räägib sellest, kuidas me tänaval üksteisest võõrastena möödume. Mismoodi me siin Eestimaal tänasel päeval liikleme, kui tõrjuv või agressiivne on meie liikluskultuur ja tihtipeale ka käitumine. Me räägime enesetapust. Ilmselt mitte ainult mulle üllatuseks lõpetab selle tagajärjel elu enam inimesi kui hukkub liiklusõnnetustes ning liiklusõnnetuste arv omakorda on üle mõistuse suur. Üllatuse teine osa seisneb selles, et ka kogu Euroopa Liidus on sama suhe.

Me räägime filmis mornist teemast, aga üritasime sellest teha komöödia. Meie paradoksaalne lipukiri oli: "Kui sind üldse võib keegi aidata, siis on see sinu vaenlane!". Vaenlane tunneb sind paremini kui su oma ema või sa ise. Teab kõiki sinu nõrku kohti, ta teab, kuhu sind lüüa, aga ta teab ka, kuidas sind karvupidi välja tirida.

Miks just road-movie? Noh, ega mulle see väljend road movie ei meeldigi. Kohalikud naljahambad on nimetanud seda transpordifilmiks - ja miks mitte! Küsimus on lihtsalt selles, mida me transpordime, kas ühte t ellot, raha või mingit mittemõõdetavat, mittekirjeldatavat, mittekaalutavat või mittemingisugust mõõdet omavat inimeste vastastikust empaatiat. Dramaturgiliselt on meil algusest peale üles seatud nii, et nad on üksteise vastu täiesti tõrjuvad ja tõrksad, asjaolude ja nende oma iseloomujoontega. Koosmõjul siis nad... aga ma ei tahaks filmi ette ära rääkida, muidu ei lähe keegi kinno.

Kuidas üldse sakslased mängu tulid? Eelmise filmiga "Head käed" võitsime Berliini filmifestivali ametliku konkursivälise programmi. Hans-Werner Honert, kellega meid seovad ammused sidemed, on teinud korduvalt katseid eestlastega koostöös filmi teha. Aga iga kord, kui mõne stuudioga on jutt jõudnud eesti keele valdajate hulgani, on jutt viisakalt teistele päevakorrapunktidele libisenud.

Aga pärast Berlinalet õnnestus stuudiopoolne toetus saada. Saksapoolse peaosalise Heio von Stetteni osalemine filmis tähendab automaatselt 7-9 miljonit vaatajat Saksamaal.

Muide, kui me seda esimesel pressikonverentsil ütlesime, siis eestipoolne peaosaline Rasmus Kaljujärv ütles, et tema garanteerib omalt poolt veel vähemalt 23 inimest - oma pere ja kursusekaaslased.

Eestlasel on õnneks säilinud mõnus iroonia.

Aga teine eestipoolne peaosaline, Maarja Jakobson, kas tegemist on tõusva tähega eesti filmitaevas? On küll. Eks enamik sellistest lainetustest, tõusvatest ja langevatest tähtedest, on rohkem ajakirjanduse formuleering. Aga ilma Maarjata oleksime täiesti katastroofiseisundis olnud.

Ei liialda, kui öelda, et tänu Maarjale saime selle filmi tehtud. Võtteperiood 28 päeva oli lihtsalt vähem kui napp. Meil polnud võimalust muudmoodi teha. Isegi, kui oleksime leidnud raha, ei olnud näitlejad vabad. Graafik oli erakordselt pingeline, ilmataat ka lõi vahepeal allapoole vööd... Minu elu seni kõige raskem film.

Kuidas iseloomustate hetke filmimaastikku Eestis? Probleemiks on muidugi raha. Kui kõik muu on läinud arenguteed, siis mängufilmi rahad on 2003. aastaga võrreldes suhteliselt samaks jäänud või isegi vähenenud, see on kahetsusväärne. Aga hea on see, et tuleb peale noor põlvkond ja et on väga erinevaid filme. Aga ma ei väsi kordamast, et pean siiski ühe iseseisva riigi kino jaoks väga oluliseks, et mingisugune osa tema filmitoodangust vastaks rahvusvaheliselt respekteeritud nõuetele. Et seda on võimalik suurtele festivalidele saata ja et keegi seda ostaks ka.

Meie läksime teadlikult selle peale, et ei hakanud tegema väga "kunstilist" filmi. Me teame küll, et A-grupi festivalifilmis peab olema üks vanamees, üks laps ja üks koer, soovitavalt kolme jalaga. Tuiavad udu sees ringi ja mida vähem räägivad, seda parem. Sinna alla pannakse Arvo Pärdi muusika ja kui seda näidata kolm tundi, on kõik kutud. Nii et meie film on üsna pealiskaudne film, aga elu mõttest.

Milline on filmiäri tulevik Eestis? Ma võin vaid öelda, et minu filme pole publik just väga suure tormijooksuga võtnud, aga nad on pikapeale tööle hakanud. Kui jumal annab, siis nad võib-olla ei vanane nii väga ruttu.

Tahaks loota, et seegi film pakub huvi enamale kui ühele saalitäiele n-ö esietenduspublikule.

Autor: Ülle Hallik