Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Autod talvel suvest kordi pigisemad
Autoplus Eesti OÜ autopesulate keti juhataja Kristjan Petersoni sõnul kulub neil talviti ligi kaks korda rohkem leotusainet kui suvel. Tema sõnul on see suhteliselt mõistusevastane, sest talvel peaks teekoorik ju külm ja kõva olema ning suvel, kui soojad ilmad, alles siis pehmeks minema ja pigi loopima. Sama kinnitab ka Benefit ASi töökoja juhataja Meelis Lehtla, et kui suviti neil leotusaine peaaegu seisab, siis talvel läheb seda ohtralt.
Nii Peterson kui ka Lehtla kahtlustavad, et põhjuseid tuleb otsida meie teedele jäätõrjeks pandavatest ainetest. Maanteeameti teehoiu osakonna juhataja Rain Hallimäe väitel tuleb määrdumist soodustava mõjuna lisaks libedustõrje materjalidele kõne alla veel naastrehvide kasutamine, õigemini nende mõju teekatetele. Hallimäe nendib, et teatavasti eraldub naastrehvide toimel katte pinnast kivimaterjalide ja bituumeni osakesi, enamasti küll tolmu näol, mis libedusetõrje materjalidega koos üles paiskudes kinnituvad auto kere külge.
Eelpool toodud väidetega Peterson ega ka Lehtla ei nõustu, sest ühtemoodi pigised on nii naastrehvidega kui ka lamellrehvidega autod. Peterson: "Pole vahet, kas sul on lamell- või naelrehvid, sest ühtmoodi pigised ja soola täis on autod ikka."
Maanteeameti eelnevate väidete näol on tehtud uuring, mis tõestab, et teedele pandav naatriumkloriid kahjustab nii tee pinda, loodust kui ka autosid. Sestap on tegemist väga vastakate arvamustega.
Siiski tundub, et teedele pandav lahus on üsna kange, sest Lehtla sõnul sööb see aine autode värvi: "Tsingi pealt sööb meil pandav jääeemaldusaine värvi ära. Kui sool kuskile vahedesse pikemat pidama jääb, siis lööb ta ka sealt suured värvitükid lahti." Lehtla toob näiteks Audi ja Mercedese, kus liistude vahele sattunud keemia, mida pestes pole kätte saadud, on tsingi pealt rusikasuurused värvitükid lahti löönud. Kui sool on sinna pidama jäänud kauemaks kui üks hooaeg, siis on ta söönud end ka läbi tsingi ja plekk suhteliselt värsketel autodel juba roostetab.
Suurematest pigikihtidest on oma autot võimalik päästa, kasutades vaha, mis on libe ja ei lase suurtel bituumenikogustel autole kinnituda.
Autoplus Eesti OÜ autopesulate keti juhataja Kristjan Petersoni sõnul tuleks talvel autoga rohkem pesulas käia kui suvel. Selleks, et pesulakordasid vähendada ja oma auto värvkatet ohtliku keemia ja pigi eest kaitsta, tuleks aga auto korralikult vahatada. Kogu protsess ise näeb välja nii, et kõigepealt lastakse autole leotus peale ja lastakse natuke aega toimida. Siis lastakse eemaldunud sool maha. Uuesti kaetakse auto suvise leotusainega, mis võtab lahti liiva ja muu kerele tekkinud sodi. Pärast seda hakatakse eemaldama tõrva, mida tehakse valge lapiga.
Pärast korralikku pesu auto kuivatatakse ja alles siis kantakse värvile vaha. Petersoni sõnul antakse kallimatele vahadele ka kuus kuud garantiid. Kuigi tehas annab rohkem garantiid, siis Eesti kliimas ja teeoludes pole rohkem lihtsalt võimalik, sest vaha lihtsalt kulub ära. Sestap on Petersoni sõnul mõistlik kaks korda aastas autot vahatada. Vaha kaitseb värvikihti ega lase keemiat sellele ligi.
Teede korrashoidmiseks ehk jää tõrjumiseks kasutatakse maanteeameti teehoiu osakonna juhataja Rain Hallimäe sõnul meil naatriumkloriidi ehk teisisõnu keedusoola. Seda kasutatakse kas segatuna liivaga või sõelmetega (killustiku puru).
Hallimäe sõnul on tegemist nii autodele, teele kui ka keskkonnale kahjulikult mõjuva ainega, mida tegelikult väga palju kasutada ei tohiks.
Seda keemiat ei tohi kasutada nii, et mõne külmakraadi juures maanteed ikka ujuvad veest.
Küsimusele, miks seda ainet palju kasutatakse, vastas Hallimäe, et eesmärk on tagada teedel hea haardetegur ja selleks tuleb ükstapuha kui palju naatriumkloriidi kasutada.
On olemas ka alternatiive, mis poleks nii kahjulikud ei loodusele, autodele ega ka teepinnale endale, kuid need on oma hinna poolest vastuvõetamatud, olles praegu kasutatavast ainest kordi kallimad.
Kui naatriumkloriidi tonn maksab alla tuhande krooni, siis loodussõbralike alternatiivide oma ligi kümme korda rohkem.