Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
E-riik vajab ergutit
Eesti on tasapisi loovutamas saavutatud edumaad e-riigi arendamisel, seda eriti kahe viimase aasta võrdluses, näitab viimane ÜRO globaalne e-riigi valmiduse aruanne. Kui veel 2003. aasta analoogse aruande kohaselt kuulus Eesti kindlalt infoühiskonna arendajate esimesse ešeloni, mõne näitajaga isegi tippude hulka, siis 2005. aastal tuleb enamasti leppida kohaga keskmises grupis.
Kõige järsem on olnud tagasiminek veebiteenuste arendamisel ja riigielus e-osaluse võimaldamisel - esiviisikust on Eesti langenud teise kümnesse. Nõrk on Eesti positsioon e-dokumentide kasutamises. Üldise e-valmiduse arvestuses on Eesti veel maailma parimate seas. Raport tõstab Eestit esile eeskätt arengumaade keskel, kuid ei too enam eraldi näiteid meie eesrindlike arendustööde kohta. Heaks peetakse koolide internetiseerituse taset. Kõrgeimal kohal on Eesti naiste osaluse poolest IT rakendamisel.
E-riigi arengutempo langemisele on viimasel ajal korduvalt tähelepanu juhitud, seda on teinud ka riigikontroll. Varasemail aastail loodud head IKT-potentsiaali, mida mainitud head kohad üleilmses e-valmiduse arvestuses kajastavad, ei ole enam suudetud piisavalt ära kasutada.
Põhjuseks on ilmsed juhtimisvead. Seetõttu on lagunenud valdkonna rahastamissüsteem, poliitilise loomuga ümberkorralduste tulemusel on ametist lahkunud mitmed infoühiskonna arengu eestvedajad, kelle asemele pole suudetud uusi võimekaid juhte leida. Torkab silma, et e-riiki ei osata käsitleda ühtse tervikuna - tähelepanu pööratakse peamiselt üksikutele tehnilistele võtetele ja projektidele. Ehkki nende hulgast võib leida silmapaistvaid näiteid, nagu e-valimiste süsteem, ei võimalda säärane lähenemine püsida infoühiskonna arengu eesliinil.
Eesti e-riik vajab uut arenguimpulssi, et head taset säilitada. Muuta tuleb mõtteviisi, et paremini näha seoseid avaliku halduse pakutava ja inimeste vajaduste vahel. See tähendab ka muudatusi halduskorralduses. See on eeldus nii riigi registrite ühitamisele kui ka ühtse dokumendihaldussüsteemi kujundamisele.
Autor: Imre Siil