Kes maksab kinni õlireostuse kahjud?

Seoses Loode-Eestit tabanud merereostusega on kerkinud küsimus, kes ja kuidas ikkagi vastutab sellisest reostusest tekkinud kahju eest.

6. augustist 2005 kehtivad Eesti suhtes kaks konventsiooni, mis reguleerivad naftatankerilt pärinevast naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamist, sh sellise kahju kindlustamise kohustust. Üks on rahvusvaheline naftareostusest põhjustatud kahju tsiviilvastutuse konventsioon, teine rahvusvaheline naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelise fondi asutamise konventsioon.

Mõlemad kuuluvad kohaldamisele vaid tingimusel, et naftareostuse on põhjustanud naftatanker, s.o nafta veoks mahtlastina ehitatud või kohandatud ning naftat tegelikult vedav mis tahes tüüpi veesõiduk või ujuvvahend. Konventsioonide alusel kuulub hüvitamisele lastina veetava nafta väljavalgumisest tekkinud kahju, samuti kahju, mis tekkis lastimata laeva kütuseruumist pärineva nafta väljavalgumise teel. Kahju hüvitamiseks piisab, et kahju on tekkinud või ilmnenud konventsiooniosalise territooriumil, sh meres, majandusvööndis või viimasega võrdsustatud tsoonis. See, et konventsiooniga oleks liitunud ka kahju tekitanud tankeri lipuriik, ei ole konventsiooni kohaldamise seisukohalt oluline.

Nõue kahju hüvitamiseks tuleb esmajärjekorras esitada naftatankeri omaniku või tema kindlustusandja vastu. Tankeri omaniku vastutuse kindlustamine on kohustuslik, kui tankeril on lastina rohkem kui 2000 t naftat. Omanikul lasub kõrgendatud vastutus - ta vastutab ka süü puudumise korral.

Kuigi novembrist 2003 on laevaomaniku ja kindlustusandja vastutuse piirmäära tõstetud (85,5-lt) 128,6 mln dollarini, ei ole Eesti konventsiooni selle muudatusega kahjuks veel ühinenud. Märgitud piirmääradest suurema kahju hüvitamist võib laevaomanikult nõuda vaid juhul, kui kahju tekitati tahtlikult.

Rahvusvahelise Naftareostuse Hüvitamise Fondi vastu võib naftareostusest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitada vaid siis, kui tekitatud kahju ei hüvitatud või ei hüvitatud täielikult vastutuse konventsiooni alusel. Näiteks kui naftareostusest tekkinud kahju on suurem kui vastutuse konventsioonist tulenev laevaomaniku vastutuse piirmäär; kui kahju eest vastutav omanik või kindlustusandja ei ole võimelised oma kohustusi täies ulatuses täitma. Sellistel juhtudel hüvitab Fond kahju, mis ületab vastutuse konventsiooni alusel saadud hüvitise, ent mitte suuremas ulatuses kui fondi konventsioonis sätestatud piirmäär, mis on 290,8 mln dollarit (hakkab Eesti suhtes kehtima pärast vastava konventsioonimuudatuse ratifitseerimist).

Lisaks on Fond ise nõustunud kahju hüvitama ka juhtudel, mil naftareostust tekitanud laeva ei õnnestu tuvastada. Oktoobris 2002 tegi fond põhimõttelise otsuse: fondist hüvitise saamiseks pole oluline konkreetse laeva kindlaks tegemine, millelt reostus pärineb. Tõendada tuleb üksnes, et reostus pärineb laevalt. Vastavalt sellele otsusele on fond käitunud mitmel korral. Näiteks on fond hüvitanud kahju 29. septembril 2002 Suurbritannias toimunud reostusjuhtumi korral ja 15. märtsil 2003 Bahreini Kuningriigis toimunud juhtumi puhul, mil naftareostuse põhjusena teati üksnes põhjendatud kahtluse alusel, et tegemist oli laevalt pärineva reostusega.

Jaanuari lõpus Läänemerel toimunud reostusjuhtumi uurimisel ei ole veel suudetud kindlaks teha, milliselt laevalt reostus pärineb. Viidatud on korduvalt ka võimalusele, et reostuse tekitajat ei olegi enam võimalik tuvastada. Arvestades Fondi praktikat, ei oleks see hüvitise saamisel takistuseks. Uurimisorganid peavad jõudma aga siiski järeldusele, et reostuse põhjustanud laeva ei ole võimalik tuvastada.

Autor: Mariana Hagström