Tervisekindlustuse sambad teevad kõik tervemaks

Esmaspäevase Äripäeva arvamuskülgedelt leidis lugeja mitmeid seisukohti selle kohta, kuidas panna inimesi rohkem oma tervise eest hoolitsema. Teeme sel alati aktuaalsel teemal oma ettepaneku.

On aeg teha tervishoiusüsteem sarnaselt pensionikindlustusega sambaliseks. Riik võiks teha kodanikega järgmise lepingu: nende käsutusse, kes panevad osa oma palgast vabatahtlikult enda tervisekontole, antakse ka osa nende palgalt võetud sotsiaalmaksust.

Praegu tuleb suurem osa tervishoiuraha töötajate palkadelt arvestatud 13%-lisest ravikindlustusmaksust. Osa tasuvad inimesed ka ise, makstes osaliselt kinni oma ravimid või ostes tasulisi arstiabiteenuseid. Tervishoiueksperdi Maris Jesse andmetel moodustas inimeste enda panus aasta tagasi kogu tervishoiurahast enam kui 20% (Eesti Päevaleht, 09.03.2005).

Kokkuvõttes on süsteem aga rajatud sellele, et tervisekulud katab riik. Inimesel endal pole ühelt poolt mingit rahalist vastutust ega teiselt poolt ka valikut. Äripäev sooviks aga näha, et suureneks nii eraisiku vastutus kui ka valik. Just seda eesmärki täidakski ravikindlustuse osaline erastamine. Inimene oleks motiveeritud panustama oma ravikindlustusse, sest see annaks talle suurema valiku ja otsustusõiguse ning igale tema antud kroonile lisaks oma osa riik. Riik oleks motiveeritud sellist lepingut sõlmima, sest see annaks osa kindlustusriskist erakätesse.

Samuti: mida rohkem iga inimene oma tervise eest vastutab, seda tervem on kokkuvõttes rahvas. Nii nagu kolhoosilehmad nälgivad ja majandihooned lagunevad, sest nad pole kellegi omad, nii venitavad ka inimesed arsti juurde minekuga, kui on teada, et hilisema kallima ravi maksab keegi teine.

Võtame näiteks esmaspäevases kolumnis OÜ Viimsi Tervis taastusarsti Kaja Sepa toodud näite põlveliigese põrutuse saanud inimesest, kes saab küll esmaabi, kuid kelle vaevus jääb korralikult välja ravimata. Riik tuleb talle appi alles hiljem, kui tal on juba vaja uut liigest ning töövõime on küsitavaks muutunud. Kui sel inimesel oleks isiklik tervisekindlustus, saaks ta endale kohe taastusravi osta ja hilisemad kulud jääksid kõigile olemata. Peamine vastuväide: haigekassa puudujääk suureneb veelgi. Rikkamad inimesed saavad otsustada oma raha üle, aga sissetulekuta kodanike (näiteks laste) eest hoolitsemiseks jääb veel vähem vahendeid. Kuid kogu muudatuse mõte oleks selles, et haigekassa kulud vähenevad, sest töötav elanikkond maksab enda eest rohkem. Samas ei kao solidaarne kindlustus kuhugi: osa sotsiaalmaksu laekuks endiselt haigekassasse.

Samuti jääks riik katma hädavajaliku arstiabi, mis oleks samuti endiselt kõigile tasuta - nii nagu ka praegu kaetakse kiirabi kulud otse riigieelarvest.

Uus süsteem tekitaks riiklikule tervisesüsteemile ka teenimise allika. Kui riik suudab raviteenuste pakkujana erafirmadega konkureerida ja osa tema kliente maksab erinevalt praegusest enda eest ise, siis on see riigile ühtaegu nii lisasissetulek kui ka põhjus pakkuda paremat raviteenust.

Äripäev tegi sarnase ettepaneku ka neli aastat tagasi. Täna on põhjust seda korrata, sest pensionisammaste süsteem on ennast vahepeal näidata jõudnud. Me oleme näinud, et mõtteviisi muutus on võimalik.

Autor: ÄP