Vanu aegu meelde tuletamas

Jaapani restoran Ami-Ja oli üks esimesi rahvusroogade restorane, mis Eestisse tekkis.

Oli 1995. aasta, kui endisesse Balti Punalaevastiku Meremuuseumi majja tehti noobel restoran, kus täiesti erilised road menüüs olid. Varsti hakati seal ka sushit tegema. Ka sisseseade oli täielik uus maailm - siiamaani on meeles, kuidas imetlesime laua sisse ehitatud küpsetuskoldeid ja nuppu, millega ettekandjat sai kutsuda.

Nüüd tuleks Ami-Jasse minna kasvõi sellepärast, et oma silmaga näha, missuguse tohutu hüppe on meie restoranikultuur viimase kümne aastaga teinud. See, mis siis tundus tippude tipp, paneb praegu imestunult õlgu kehitama. Kahjuks on Ami-Ja nüüdseks ajaloomälestisena väärtuslikum kui restoranina.

Kooruv krohv majaseintel ja kooruv värv trepikojas. Tualettruum, mille akent varjab mitte kardin, vaid klaas on lihtsalt valge värviga üle värvitud. Kas mäletate, see oli paarkümmend aastat tagasi küllalt levinud sisekujundusvõte? Ja siis need kleeplindid, millega aknapraod olid kinni teibitud ja mis natukene akna küljes rippusid - ka seda pole ma enam kaua aega näinud.

Siis salvrätikuprobleem: päris alguses toodi meile küll niisked riidest salvrätikud, aga pärast ei olnud millegagi suud pühkida - salvrätikuid ei olnud ühelgi laual. Täielik kimbatus! See kunagi põnevust tekitanud küpsetuskolle laua sees undas, õieti undas kolde ventilatsioon ja müra oli päris suur. Aga välja lülitada ei saa, siis oleks seda pidanud kogu saalis korraga tegema, selgitas ettekandja. Naaberlauast imbuva suitsuhaisu vastu aga ventilatsioonist abi ei olnud.

Jaapanis pole ma käinud, nii et köögi ehedust ma hinnata ei oska. Suupistemenüüsid oli kaks: üks ameerikapäraste makide ja teine jaapanipäraste sushide ja makidega. Valisime ameerika, maitseüllatusi polnud, aga ka mitte pettumust, mõnusad lihtsad ampsud.

Teine eelroog, chashu ehk keedetud ja sojakastmes marineeritud sealiha, oli väga eestipärane: sea kaelakarbonaadi lõigud sibularõngaste ja terava vene sinepiga. Leiba ei olnud, saia ei olnud, köögivilja ei taibanud lisaks tellida. Sõin siis natuke paljast sealiha, erilist marinaadimaitset ei olnud tunda, oli lihtsalt liha.

Tempura, lahtiseletatult friteeritud köögivili, krevett ja kalmaar, oli minu põhiroavalik. Köögiviljaks oli põhiliselt kartul ja porgand, lisaks üks paprikatükk ja natuke peterselli, üks väike tükk kalmaari (2×2 cm) ja üks krevett. Minu tellitud tempura oli köögiviljatempurast 75 krooni kallim, nii et see oli siis nimetatud mõõtmetes kalmaaritüki ja ühe keskmise suurusega kreveti hind. Lisaks tundus mulle, et friteerimiseks kasutatud õli polnud ehk olnud vajalikul määral tuline, köögiviljad olid õlist tugevasti läbi imbunud ja õlilõhn ja -maitse mõjustid pealetükkivalt.

Kunagine lemmiksöök, ishikari nabe ehk pajaroog lõhest, köögiviljadest ja nuudlitest, mis laua peal valmis keedetakse, maitses hea, ent kahjuks pidi seda sööma samast ebakindlatel jalgadel seisvast potist ja puukulbiga - spagetipikkuste nuudlite jaoks mitte just kõige mõnusam vahend, isegi mitte siis, kui söömispulkadega järgi aidata. Pealegi - salvrätte ju ei olnud.

Kui pärast küsisin, kas nii ongi mõeldud, et ilma salvrättideta ja kulbiga, siis ettekandja küll ütles, et jah, kuid kui me tahame, siis võib ta ka salvrätid ja lusika tuua. Aga meie olime juba lõpetanud.

Kes kõike seda imet oma silmaga vaatama tahab minna, siis - maja juures on klientidele parkla olemas.