Islamimaailmas napib vastutustundlikke juhte

Mida me ei tea? Me ei tea näiteks, kui suur osa miljardist muhameedlasest on tegelikult häiritud pilapiltidest, mida mitu Euroopa ajalehte avaldas nende prohvetist. Kohapealt tulevad vastakad teated. Ühed kinnitavad, et kõik on solvunud ja kogu islamimaailm kihab. Teised väidavad, et pildiskandaal puudutab väheseid. Tavaline moslem ei ole vaenulik, ei käi tundmatute maade lippe põletamas ega räuska tänaval. Ta tahab nagu iga teine inimene oma elu elada ja oma Jumalat teenida - võimalikult rahulikult, võimalikult edukalt.

Mida me teame? Esiteks seda, et paljud eurooplased ei võta tõsiselt ei kristlust ega muid uskumusi ja komme suhtuda kriitiliselt, pahatihti lausa teotavalt, religioonidega seotud isikutesse ning sümbolitesse ei ole meie kultuuriruumis sündinud eile ega täna. Ka prohvet Muhamedi on siinkandis sõnas ja pildis naeruvääristatud ammustest aegadest.

Teiseks teame, et inimesi ei ole raske kihutada lärmama, purustama ja tapma. Bolševikud õhutasid Venemaal klassivaenu, natsid Saksamaal rassivaenu ja kaugeltki mitte kõik kümned miljonid, keda vaenati ja tapeti, ei langenud riikliku terrori ohvriks. Rahvavaenlasi käisid peksmas ja maha löömas ka tavaliste kodanike jõugud.

Pealegi on sallimatus, kättemaks, raevumine pigem sotsiaalne kui religioosne sundus. Kui ühiskonna kood nõuab venna mõrva puhul veritasu või "meie" prohveti pilkamise eest demonstratiivset raevupurset, on lojaalsel liikmel võimatu teistviisi käituda. Ideoloogiline fanatism ja fundamentalism, ükspuha mis vormi võtnud, on olemuslikult destruktiivsed.

Vabadus mõelda, öelda ja teha on eurooplaste põhiväärtusi. Siiski ei tähenda sõnavabadus õigust teiste inimeste tõekspidamisi (tundugu need meile ajast-arust) pilada. Nagu pole arukas provotseerida neid labiilseid kogukondi, kellest on teada, et nende vastureageering saab olla ainult agressiivne.

Ikkagi: miks säärane vaen? Ja nüüd lahvatanud? Ühe seletuse järgi on tegemist viimase õlekõrrega, mis kaameli selgroo murdis. Valge mees on oma imperialistlikus ülbuses islamimaid üksnes mõnitanud ja ekspluateerinud. Terroriaktid ja tänavamäratsemised tunnistavat, et moslemite mõõt on "kristlaste" lakkamatust sekkumisest nende siseasjadesse täis saamas. Teine seletus kõlab õõvastavamaltki. Koraanist annab välja lugeda käsku kogu maailm islamiseerida. See, mille peale kohkunult käsi laiutame, polevat muud kui sõgestunud muhameedlaste maailmavallutamiskatse.

Siia seletuste ritta sobivad hästi tsivilisatsioonide kokkupõrge, Õhtumaa allakäik ja Hommikumaa ärkamine. Samuti tõsiasjad, et islam pole läbi teinud reformatsiooni ega valgustusajastut, mošee on riigist lahutamata, riikluse vorm diktatuur (kolm-neli riiki tingimisi välja arvatud) ja võimuvahetuse instrument riigipööre, et ebastabiilsust külvavate vastutustundetute vaimulike ja poliitikute osakaal on islamiühiskonnas kahetsusväärselt suur.

Kui Allah poleks naftamaardlaid maapõue peites eelistanud piirkonda, mida asustavad moslemid, võiksid ameeriklased ja eurooplased tõepoolest kaaluda võimalust jätta islamiriigid ise oma õnne sepistama. Paraku on maailma majandus süvenevas naftasõltuvuses. Energiakriis ähvardab. Meid ja neid rahuldavat lahendust pole kusagilt võtta.

Nõutus kasvab. Eurooplased on topeltšokis. Rahutused Lähis-Idas on kontrolli alt väljumas. Ärevust tekitavad ka siinsed islami kogukonnad. Kui esimese ja teise põlvkonna migrantidega tuldi veel kuidagi toime, siis kolmas, Euroopas sündinud-koolitatud sugupõlv kasvatab sellisel hulgal läänelikke väärtusi demonstratiivselt trotsivaid vesivõsusid, et hämmingust on saamas hirm. Isegi nii sallivad ja liberaalsed ühiskonnad nagu Taani, Holland, Prantsusmaa pole suutnud ajada konflikte maandavat integratsioonipoliitikat.

See on vesi Euroopa äärmuslaste veskile. Ähvardus, et äärmusislamistlikud allumatuse aktsioonid viivad Euroopa välja sellest õrnast tasakaalust, mida on Teise maailmasõja kainestavate kataklüsmide järel hoitud, muutub järjest reaalsemaks. Vanaviisi jätkata on ohtlik, teab Vana Maailm. Aga mida teha?

Või peame leppima, et lahendust polegi. Vähemasti mitte nii kaua, kuni vastaspoole otsustajad ning mõjutajad keelduvad mõistmast, et maailm, kus elame, on meil ühine ja ainus. Prohvet Muhamedi õpetuse järgijate leeris napib vastutustundlikke vaimulikke ja ilmalikke juhte. Julgustust too teadmine ei anna. Peale tõsiasja, et alles see oli, kui hukutavad liidrikriisid laastasid Euroopat.

Autor: Enn Soosaar