Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Aulik president, aeg on puhata
Ehkki Eesti ühiskond ei ole suutnud veel piisavalt väärtustada meie isade ja emade, vanaisade ja vanaemade väljateenitud vanaduspuhkust, ei tähenda see kaugeltki seda, et me ei austa oma pensionile läinud vanemaid ja vanavanemaid.
Vanaduspuhkusele minek pole häbiasi, see on paratamatus. Inimene on juba nii ehitatud, et teatud elueast alates pole tema reaktsioonid enam endised. Kel väsib vaim, kel füüsis. Ka siis, kui on õnnestunud vältida suuremaid ihuhädasid, annavad vahel ikka tunda liigesevalud ning ajuti võivad tekkida mõttelüngad.
Igaüks meist on seda näinud oma eakate vanemate või vanavanemate peal ning sel juhul on laste ja lastelaste kohus pakkuda kõrgesse ikka jõudnud lähedastele hõlpsamat elu.
Lugupeetud president Arnold Rüütel. Minu ema saab sel sügisel 77- ja isa suvel 81aastaseks. Teil täitub tänavu mais elutee austusväärne 78. verstapost. Just sellepärast ma Teie poole pöördungi.
Nii nagu minu vanemad, olete ka Teie oma pika elu jooksul olnud valdavalt tööpostil. Kümmekond aastat tagasi nägime koos vendadega tõsist vaeva, et veenda oma ema, eluaegset raamatupidajat, ametit jätma ning teenitud puhkusele minema. Lõpuks see õnnestus - küll alles tema 70. sünnipäeva paiku - ning ma tundsin selle üle siirast heameelt.
Samas nägin ma, kui raske oli tal endale tunnistada, et ta peab loobuma oma senisest harjumuspärasest elust - hommikul tööle ja õhtul koju, et taas järgmisel päeval end ametisse sättida. Nägin, kui raske oli tal sellest loobuda. Endale tunnistada, et teatud elujärk on möödas.
Usun, et samasuguste kõhkluste ees seisate praegu ka Teie, aulik president.
Kinnitan Teile, et nii nagu nende pensionile jäämise järel ei kahanenud karvavõrdki minu ja mu vendade sügav austus oma vanemate vastu, ei vähene ka Eesti rahva austus Teie vastu, kui otsustate loobuda uueks ametiajaks presidenditoolile kandideerimisest ning jääda puhkusele. Pigem vastupidi.
Teie eelkäija, Teist kümme kuud noorema Lennart Meri näide on selle otsene kinnitus.
Kuni läinud sügiseni, mil Lennart Merit tabas teda siiani vaevav raske tõbi, oli ta ekspresidendina alati kõikjal oodatud külaline ning sõnavõtja. Ja oleks praegugi, kuid kahjuks tema tervis seda ei võimalda. Nii nagu teda lugupidamisest siiani "meie Lennartiks" kutsutakse, ootab Teidki ees austusväärne "meie Arnoldi" tiitel. Tiitel, mida ei suuda anda ükski võimukandja, vaid mille annab rahvas.
Riigi demokraatia tugevust näitab tema juhtide suutlikkus langetada õigeaegselt neile endale ja kogu rahvale tarvilikke otsuseid.
Nii nagu pole võimalik 80aastasena töötada täiskoormusega raamatupidajana, ehitajana, ajakirjanikuna või kellena iganes, pole ka 80aastane mees suuteline täiel rinnal riiki vedama. Loodus on selle lihtsalt nii sättinud.
Kel täna vanust üle 40 aasta, mäletavad veel ühe totalitaarriigi juhte, kes püüdsid edutult vastupidist tõestada. Sirgest rühist üksi jääb väheks.
Uskuge mind - austusavalduste saatel lahkumine kujuneb Teie tõeliseks võidupäevaks. Aulik president, jääge meie Arnoldiks.