Eesti kodanik oli olümpial maailma kuldseim

Torino olümpiamängude medalitabelit vaadates näeme, et kõige edukam riik oli Saksamaa, kes teenis 11 kulda ja kokku 29 medalit. Kuid me näeme valesti. Tegelikult oli kõige edukam hoopis Eesti, kes võitis kõige rohkem kuldmedaleid elaniku kohta, üks 450 000 inimese peale.

Maagiline väljend "elaniku kohta" ehk per capita võikski saada Eesti rahvuslikuks uhkuseks. Parafraseerides Jakob Hurta - me ei saa kunagi suureks arvult, kuid me võime saada suureks "inimese kohta".

Olümpia on suurepärane näide. Muidugi ei saa me iialgi sama palju medaleid kui USA või Venemaa, kes võivad noppida koondislasi sadade miljonite seast. Küll aga võime kavalalt - ja seejuures täiesti ausalt - teatada, et meie per capita medalite arv paneb suurriikidele pika puuga. Sakslased võivad ju olla viimaste mängude edukaimad medalitoojad, aga nad, vaesekesed, peavad ühte kulda jagama 7,4 miljoni peale.

Muidugi, kui vaadata mitte ainult kuldseid, vaid igat karva medaleid, langeb Eesti Norra ja Austria taha kolmandale kohale. Aga see on ikka palju parem kui olla teise kümne keskel, kuhu praegune absoluutarvestus meid paigutab. Samamoodi tõuseme me Ateena üldises medaliarvestuses neljandaks (kullaarvestus meile seekord ei sobi) ja nii edasi.

Näiteid võib muidugi leida paljudelt aladelt, eriti kui loominguliselt läheneda. Pole Äripäevgi erand. Meil nimelt on ambitsioon saada maailma kõige suuremaks majandusleheks - inimese kohta. Praegu on meil umbes 19 600 tellijat, mis tähendab, et meid edestavad Soome Kauppalehti ja Norra Dagens Naeringsliv. Aga kuna meie tiraaž tõuseb nende omadest kiiremini, siis on meil lootust nad järgmise aasta lõpuks kinni püüda. Sedasorti per capita könnid nagu Financial Times oleme ammu seljataha jätnud.

Aga head näitajad on Eestil mujalgi - me kihutame maailma esimeste sekka küll internetiühenduste, küll mobiiltelefonide ja internetipangakasutajate arvult. Muidugi ei ole me alati kõige esimesed - nii näiteks on soomlastel inimese kohta rohkem mobiiltelefone ja ELis on eesti keele kõnelejatest veel kolm korda vähem malta keele rääkijaid. Aga meie näitajad tunduvad sellegipoolest uskumatult vinged või siis lihtsalt jäävad meelde - nagu igasugune "kõige suurem" või "kõige väiksem" või "kõige rohkem" esikolmik.

Miks sellist statistikat kasutada? Esiteks, et rahvuslikku eneseusku tõsta. Inimese kohta kõige rohkem kuldmedaleid - kas see ei tee siis tuju heaks ja ei pane oma riiki uskuma?

Teiseks, et maailmas ringi käies Eestit tutvustada ja kiidelda. Näiteks küsitakse minult USAs, kui suur on Äripäeva tiraaž. Kui ma ütleksin, et alla 20 000 ja kõik, siis näeksin viisakaid noogutusi. Need noogutused ütleksid - hmmm, väga huvitav, aga mis selle linnaosalehe tiraaž oligi… Aga kui ütled, et per capita oleme varsti maailma suurim, siis näod elavnevad ja sinna ilmub respekt. Täpselt nagu siis, kui ütled, et olümpial saime kõige rohkem kuldmedaleid per capita (muidugi, seda tuleb ikka teha väikse enese üle naerva huumoriga, aga sõnumi mõju see ei vähenda).

Või võtame näiteks meie mullu toimunud maailma esimesed riiklikud e-valimised. Siin on muidugi kõigepealt mainimist väärt, et need olid maailma esimesed. Kuid ilmselt küsib haritud inimene järgmisena, kui paljud seda võimalust teil siis kasutasid. Ja, tuleb tõtt tunnistada, ligi 9300 inimest. Ent siis tasub seepeale vestluse ohjad enda kätte võtta ja mainida, et meil on üldse 1,35 miljonit kodanikku ja hääleõiguslikke neist umbes 890 000. Siiski, iga sajas valis internetis.

Üheks tõsiseks vastuargumendiks sellisele statistikale on muidugi see, et nii ei satu me maailma või Euroopa edetabelite etteotsa mitte ainult heade, vaid ka häbiväärsete näitajatega.

Nii näiteks oleme me HI-viiruse kandjate arvult inimese kohta ELis esimesed. Tervise Arengu Instituudi direktor Maarike Harro on näiteks öelnud, et miljoni inimese kohta on meie HIVi nakatunute näitaja väljaspool Aafrikat kõige hullem maailmas. Samamoodi on tuvastatud, et Eesti toodab ühe elaniku kohta ELi riikidest kõige enam süsihappegaasi. Sellistel puhkudel on muidugi targem minna tagasi absoluutarvude juurde.

Teiseks tuleb tõe huvides märkida, et sedasorti "inimese kohta" positiivse statistikaga opereerides tuleb meile kasuks, et rahvaarv langeb. Nii näiteks ei ole Äripäev oma tulemust maailma ärilehtede seas parandanud mitte ainult tellijate arvu kasvatamisega, vaid abiks on olnud ka fakt, et meie iive on negatiivne. Iga sündiv laps tahab ju ka jagada ühte Torino olümpiakulda. Aga teisalt - kui vaid ükski neist maimukestest meile paari aastakümne pärast uue kulla toob, siis jätkub sellest jälle igale kolmandale eestimaalasele, et maailma tippu tõusta.