Eesti viie jõukama seas - keskealised näevad ära

NATOsse ja Euroopa Liitu jõudmisega 2004. aastal tekkis tunne, et Eesti on enam-vähem kõik eesmärgid saavutanud ja rohkem midagi väga olulist ees ei terendagi. Loorberitele puhkama jäämine on aga esimene märk mandumisest. Sestap on peaminister Andrus Ansipi väljaöeldud uus kaugem eesmärk - jõuda Euroopa viie jõukama rahva hulka - õige ja vajalik.

Äripäev peab Eesti viie rikkama rahva hulka jõudmist täiesti saavutatavaks. Tarvis on vaid täpsustada, millal ja millise näitaja alusel.

Ilmselt on kõige esinduslikum jõukuse näitaja siiski sisemajanduse koguprodukt ühe elaniku kohta ehk SKP per capita. Kuigi ei tohi alatähtsustada ka keskmist eluiga, rahvastiku positiivset loomulikku iivet, madalat tööpuudust jne.

"Kust me tuleme?" on küll trafaretne ütlus, ent SKP per capita mõttes hakkasime me tulema ikka nii põhjast, kui veel tulla saab. 1993 ehk esimesel täielikul statistika-aastal tootis üks Eesti elanik lisaväärtust vaid 15 000 krooni eest, aastal 2005 aga juba 123 000 eest ehk üle kaheksa korra rohkem. See on, nagu soomlased ütlevad, raaka raha. (Lugejale teadmiseks, et Äripäeva uudisloos on Eestit iseloomustavad andmed veelgi atraktiivsemad, kuna lisaks on rakendatud ostujõu pariteedi põhimõtet - üldine hinnatase on meil madalam, sama raha eest saab Eestis sama kaupa rohkem.)

Kas me võime väita, et me oleme hakanud kaheksa korda rohkem tööle? Ei. Nõukogude ajast pärinenud administratiivsed hinnad pluss mittekonverteeritav rubla pluss galopeeriv inflatsioon tirisid igasuguse töö viljad iseenesest nagu vanapagana kübarasse. Ilma oma rahata, liberaalse turumajanduseta, ilma õigete majanduspoliitiliste otsusteta oleks Eesti elanike pingutused jäänudki Sisyphose tööks. (Müüdi järgi veeretas Sisyphos kivi mäe otsa, kust see kogu aeg taas alla veeres).

Kuna Eesti kroon ei ole andnud Saksa marga ja nüüd ka euro suhtes sentigi järele, tundub, et enamik teest on juba käidud - vaesest kui kirikurotist oleme jõudnud ehk Euroopa alumisse keskklassi välja. Kui õnnestub SKPd per capita (ostujõu pariteedi alusel) kasvatada veel kaks korda, on 25 Euroopa Liidu riigi keskmine juba ületatud; kui veel "ainult" kolm korda, on ka Norra kinni püütud. Ehk siis on Eesti kindlasti viie Euroopa jõukama rahva hulgas. Selleks ei tohi ainult õigelt (loe: praeguselt) teelt eksida.

Tõsi, senise kaheksakordse kasvu 12 aastaga on Eesti saavutanud "tänu" inflatsioonile, mida pehmemalt väljendatakse kui hinnatasemete paratamatut ühtlustumist. Seepärast paistab Eesti väljastpoolt ilusam kui seestpoolt - fraas, mida on korratud ka muus kontekstis. Kuid ilma hindade ühtlustumiseta poleks Euroopa Liidu uks meile avanenud. Ja kroon ei murdunud inflatsioonis!

Seetõttu me jõudsime ja jõuame teistele riikidele järele kiiremini, kui me ise Eestis tunnetame. Paradoks, aga tõsi.

Praegu segab inflatsioon euro käibelevõttu, kuid mitte Eesti edasiliikumist. Võib väita, et kuni Eesti reaalne majanduskasv on positiivne, ei kujuta inflatsioon endast ohtu.

Kiiremini liikuja püüab aeglasema alati kinni.

Autor: ÄP