Euroopa jääb USAst aina enam maha

Hiljutine OECD uuring näitas, et sissetulekud inimese kohta on eurotsoonis, sh kolmes suurimas riigis Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias ikka ca 30% madalamad kui USAs. See lõhe laieneb ilmselt veelgi sedamööda, kuidas Euroopa demograafiline olukord halveneb ja tootlikkus endiselt aeglasemalt kasvab kui teistes arenenud majandustes.

Miks pole suurtel Euroopa majandustel õnnestunud USA sissetulekute taset saavutada? Suurimat rolli mängib siin tööjõu vähemintensiivne kasutamine: nii naiste kui elanikkonna kõige nooremate ja vanemate gruppide tööhõive on madalam kui USAs, tööaeg palju lühem ja töötuse tase kõrgem.

Mõni peab pigem positiivseks, et eurooplased eelistavad jõudeolekut töötamisele. Aga tööjõu vähesem kasutamine on kinni ka kõrgemates tulumaksumäärades ja suurtes sotsiaaltoetustes, mis viidi sisse ajal, kui tööjõuline elanikkond kasvas kiiresti. Need meetmed tuleb üle vaadata, et suurendada tööjõupakkumist ja muuta avalik rahastamine jätkusuutlikumaks.

See protsess juba käib, eriti Itaalias ja Prantsusmaal, kus kärbitakse sotsiaaltoetusi, seatakse rangemaid tingimusi töötu abiraha maksmisel, tehakse maksusoodustusi "töötavatele vaestele". Kuid ka muud asjad hoiavad tööhõive kolmes ELi suurimas majanduses madalal: kõrged alampalgad ja mõned klauslid töötajate kaitset puudutavas seadusandluses aeglustavad töötajate voolu tööturul. Kuigi hulk reforme on käima lükatud, võtab tulemuste saavutamine aega ja avalikkus ei saa muutuste tähtsusest piisavalt hästi aru.

Tööhõive eesmärgid pandi kõigile ELi riikidele 1997. aastal paika Euroopa tööhõive strateegias. Kuid kuna nende eesmärkide saavutamine on suuresti rahvusriikide kätes, on strateegia loonud ebarealistlikke ootusi ja valitsused ei tee samas, mida peaksid tegema.

Erinevused Euroopa ja USA tööhõives pole Euroopa ainuke probleem. 1990ndate keskpaigast saadik on toodangu kasv töötatud tunni kohta - põhiline näitaja per capita sissetuleku kasvu taga - enamikus ELi riikides aeglustunud, USAs tõusnud. 2000-2004 kasvas tööjõu tootlikkus tunnis USAs 2,8% aastas, suurtes eurotsooni majandustes vaid veidi üle 1%. Miks siis pole eurooplastel õnnestunud endise kiirusega edasi liikuda kahes põhilises majanduskasvu määravas valdkonnas - tööhõives ja tootlikkuses? Sellega on tulnud toime mitte ainult USA, vaid ka Austraalia, Kanada ja Uus-Meremaa ning ELi uued liikmesriigid.

Vastus ei peitu kapitalikuludes, mida tootlikkuse kasvuga seostatakse. USA ja suurte eurotsooni majanduste vahel pole siin suuri erinevusi. Tekkinud vahet tuleb seletada kogutootlikkusega, kombinatsiooniga olulistest elementidest, mille hulgas on innovatsioon, toimiv finantssüsteem ja organisatsiooniline paindlikkus.

Peamine tagasikäik kogutootlikkuse kasvus on Euroopas viimasel aastakümnel olnud just teenuste sektoris (v.a info- ja kommunikatsioonitehnoloogias). Kuna enamikus ELi majandustes annavad teenused enam kui kaks kolmandikku tulust, on selle sektori dereguleerimine eriti oluline.

Kui Euroopa ühisturu loomisel on tähelepanu keskpunktis olnud toodete turud, teenuste sektoris ühtsus puudub. Siin kehtivad rahvuslikud, konkurentsi pärssivad reeglid. Kahjuks peatus reform 2005, kui direktiivieelnõu sattus põhiseaduse referendumi kampaania ajal põlu alla. Seda kujutati tööjõu õiguste õõnestajana ja selle sümboliks sai kardetud Poola torumees. Ründajad ei hoolinud, et direktiiv allutab teistest ELi maadest tööliste palkamise tingimused suuremalt osalt selle riigi reeglitele, kuhu nad tööle asuvad.

Direktiivi uus kompromissvariant on Euroopa Parlamendis arutlusel. Isegi selle vastuvõtmine tähendaks edasiminekut. See vähendaks bürokraatiat, mis raskendab väikeste ja keskmise suurusega teenuseid pakkuvate ettevõtete rajamist piiri taga ja piirab konkurentsi mitmes majandussektoris.

Et EL ei suuda kokku leppida ühes direktiivis, mis selgelt tootlikkust tõstaks, kui tootlikkuse kasv on ometi seatud ühiseks eesmärgiks, näitab kujukalt euroliidu kurba seisu. Eriti suurt pettumust valmistab see ELi uutele liikmesmaadele.

Autor: Niels Thygesen