Eesti 'edukas' tarbija kisub majanduse kreeni

Eestlane ostab kinnisvara ja tarbib muid kaupu rohkem, kui kunagi varem. Hetkearenguid jälgides tundub, et meie riigi majandusedu on näiline ja ei kesta kaua.

Eesti keskmisel, täna väga aktiivselt käituval tarbijal, kahjuks puuduvad nii teadmised kui ka kogemus sellest, mis on turumajanduslikus mõttes optimaalne käitumismudel. Nõu küsitakse perekonnaliikmetelt, tuttavatelt, sõpradelt, kuid kellelgi neist pole sisulist pikaajalist turumajanduses toimetuleku kogemust. Nii hakkavadki inimesed tegema vigu.

Näiteks eeldavad inimesed peatset iseeneslikku elatustaseme tõusu Eestis Euroopa riikide keskmisele tasemele, mis võimaldaks praegu endale võetavaid suuremahulisi laenukohustusi tulevikus probleemideta teenindada ja võib-olla ka varem tagasi maksta.

Samuti eeldavad aktiivsed tarbijad ja kinnisvara ostjad, et euro tulekuga hinnad veelgi tõusevad ning praegu on viimane aeg soodsalt endale kõik vajalik ära osta.

Tekkivat keskklassi kummitab visioon 1990ndate algusest, kus pangalaenu saaja kuulus valitud eliidi hulka ja need, kes laenu võtsid, said üldjuhul rikkaks. Pangast saadi korralikke summasid, kuid tagasi maksti tänu inflatsioonile ja krooni tulekule vaid tühiseid. Tegemist oli mingit liiki laenuamnestiaga.

Inimesed ei anna aga endale aru, et praegune majanduskeskkond erineb 1990ndate algusest 180 kraadi. Mingit iseeneslikku rikastumist tulla ei saa. Euro kehtestamine ei aita. Samuti ei saa valitsus neid päästa katteta raha trükkimisega, sest oleme tegelikult juba eurotsoonis.

Eestis käib kõik kampaaniate korras, olgu see siis peetide ja kurkide kasvatamine või kinnisvara ost. Kuna "kõik teised" on võtnud laenu, siis kampaaniast kõrvalejäänud teevad kõik selleks, et ka kuidagi otsa peale saada. Tulemuseks on skisofreeniline sagimine pankade, liisingfirmade, kinnisvarabüroode ja kaubanduskeskuste vahel.

Täna ei mõtle peaaegu keegi raha säästmisele ja pangas hoiustamisele. Kui mõni selline leidub, siis teda peetakse imelikuks. Klassikaliselt aga toimub majandus põhimõtte järgi, et keegi paneb raha panka hoiule ja teenib intressi ning keegi teine laenab selle raha välja.

Tänu Euroopast tulevale piiramatule laenuressursile on sellest tasakaalustavast eeldusest loobutud, millest tuleneb ka üks meie majanduse probleemide algeid.

Majanduskasvu kiirendab Euroopast sisse voolav laenuraha, mis omakorda suurendab sisenõudlust. Kui meie sisenõudlust loov ostujõud toetuks eduka ekspordiga loodud reaalsele rikkusele, siis poleks asi hull. Meie ostujõud on aga laenatud ja see ei saa kaua kesta.

Kuna meie laenatud ostujõud on tekkinud ootamatult ja äkki, siis on see häirinud majanduse normaalset arengut - pakkumine ei suuda nõudlusele järele tulla ja tulemuseks on peadpööritav hinnakasv. Parim näide on kinnisvaraturg.

Liignõudlus kinnisvaraturul annab tööd ehitusfirmadele, ehitusmaterjali tööstusele, hooldusfirmadele, sisustusfirmadele, kinnisvarabüroodele jne. Kõik nimetatud sektorid on viimasel ajal loonud uusi töökohti, mis tagavad sissetulekuid inimestele. Seega tundub laenu toel tekkinud nõudlus olema majandusele sisuliseks stiimuliks.

Kui aga ühel päeval saab inimeste laenulimiit täis ja nõudlus sellisel tasemel lakkab olemast, mis saab siis kõigist nendest firmadest ja loodud töökohtadest? Kaugeltki kõik enam turule ei mahu. Kes hoolitseb vabanevate töötajate eest?

Majandus on õnneks selline süsteem, mis varem või hiljem läheb tagasi tasakaalu. Kui Eestis laenu toel tekkinud nõudlus ei asendu sisulise väärtuse loomisel baseeruva nõudlusega, siis hakkab meie majandus ennast "kokku pakkima" palju suurema kiirusega, kui see on praegu arenenud.

Selleks, et Eesti kiidetud majanduskasv ei muutuks laastavaks tagasilanguseks, peab meil olema firmasid, kes suudaksid rahvusvahelistel turgudel üha suuremas mahus oma toodangut müüa ka siis, kui Eesti kui odava riigi roll kaob. Eesti turul näeme täna peamiselt importijaid ja kinnisvaraarendajaid, kuid mitte väärtust loovaid eksportööre.

Meie majanduse jätkusuutlikuks arenguks ei piisa ainuüksi faktist, et oleme pääsenud Euroopa Liitu. Raske on ka soovitada, mida ette võtta. Probleemi teadvustamine on igal juhul esimene samm, mis looks eeldused selle lahendamiseks.

Autor: Olev Laanjärv