Eraisikute laenukasv 100kordne

Võrrelduna 1994. aastaga on eelmise aasta lõpuks eraisikute võlgnevus krediidiasutustele kasvanud 49,8 miljardi kroonini ehk sada korda.

Seda on vaid kolm miljardit vähem kui ettevõtte võlg. Aastaga kasvas eraisikute võlg 70%, äriühingute oma 62%.

1994, mis on esimene aasta, mille kohta Eesti Panga vastav statistikatabel infot annab, oli eraisikute laenujääk ligi pool miljardit krooni. Äriühingute laenujäägiks oli 3,8 mld krooni. Eraisikuil ja ettevõtteil oli raske laenu saada, piiratud laenuressursi pärast pidi võistlema. Pangad olid väikesed, omakapital vähene ja hoiuseid vähe. Välismaalt pankadele laenu ei antud. Tagatiste madal väärtus ning pisikesed sissetulekud piirasid laenude võtmist. Kõrge laenuintress oli teisejärguline.

Nüüd tegutsevad pangad ja tarbijad teistsuguses kliimas. Panku iseloomustavad tugevad välismaised omanikud, välismaalt on võimalus peaaegu piiramatult laenuraha leida (oleks vaid laenunõudlust), korralikud krediidireitingud, kõrge kasumlikkus, kuulumine Euroopa Liitu. Kõrgemad tagatisväärtused ja lõdvem laenupoliitika ning kasvanud sissetulekud on võimaldanud laiemal tarbijaskonnal endale kallist eluaset muretseda.

Natuke kurvaks teeb laenude struktuur. Praegu on pangad andnud pigem heaolulaene eraisikuile - kuidas teisiti saaks nimetada eluaseme- või tarbimislaene -, kui et finantseerinud äriühinguid. Ei usu, et pangad ei taha ettevõtetele laenu anda, pigem on ettevõtted juba nii suurteks ja edukateks kasvanud, et suudetakse laieneda omavahendite arvel või kaasata raha võlakirjade abil. Kui äriühingu laenude puhul võib eeldada, et selle abil luuakse lisaväärtust, siis eraisikutele laenud on kulutatud ja lisaväärtust ei loo - tegu on koormaga.

Ei maksa laenuvõimet üle hinnata ega valida ameerikalikku elustiili. Liigsed tootmisvõimsused ja kerged võlad tehakse eufoorias nagu meil praegu.