Iga kingsepp tundku oma liiste

Osaledes linnaplaneerimist käsitlevatel diskussioonidel, kogen üha, kuivõrd soovivad teatud huvigrupid sisulisest arutelust hoiduda. Loobitakse põhjendamatuid süüdistusi, aetakse suisa jama või üritatakse kõrgdemagoogilise pilotaažiga aia asemel august pajatades avalikkust eksitada. Kaalutletud arutelu asendab silte kleepiv ja poliitilist profiiti lõigata üritav heietamine, mis pidevat mürafooni luues takistab professionaalsete planeerijate tööd.

Erand pole ka 23. veebruaril Postimehes avaldatud Signe Kivi arvamuslugu "Kultuuripealinn vajab planeerimist". Vastuseks minu artiklile "Arhitektid tulevad kunstiakadeemiast" avaldab lugupeetud kõrgkooli rektor nördimust, et julgesin meelde tuletada arhitekte koolitava õppeasutuse kaasvastutust linnaplaneerimises. Signe Kivi kurdab, et abilinnapea süüdistab kunstiakadeemiat pealinna arendamise ja planeerimise möödalaskmiste eest. Ei vasta tõele! Juhin vaid tähelepanu, et nii need arhitektid, kes tegelevad linnaplaneerimisega, kui need, kelle büroodes valmivad ehitusprojektid, ning needki, kelle hädakisa linnaruumi rikkumise ja kolemajade ehitamise pärast taevasse tõuseb, pärinevad samast õppeasutusest. Kas tõesti pole võimalik kõrvaldada erinevaid huvigruppe teenivate arhitektide vastasseisu, suunates koostööst tekkiva energia meie kauni kodulinna hüvanguks? - selline on minu sõnum arhitektide koolitajatele. Kahjuks kasutab Kivi lambanahka pugenud poliitiku taktikat, püüdes kord kunstniku, kord rektorina esinedes avalikku arvamust erakonna positsioonidele kallutada. Kivi on poliitik ja jääb selleks ükskõik millist ametit pidades. Aus oleks seda ka avalikult tunnistada.

Signe Kivi paneb mulle pahaks, et pean Eesti Kunstiakadeemia professori Krista Kodrese kurtmist Tallinna linnaruumi üheülbalisuse ja sobimatute ehitiste püstitamise pärast õõvastavaks. Aga pidev virin ilma lahendusvariante pakkumata ongi õõvastav. Halamine ja süüdistuste loopimine planeerimisprotsessi ei turguta. Igaühel, kes tahab midagi ära teha, peab olema positiivne programm. Tallinna võimul on taoline programm.

Aluse optimismiks annab 22. veebruari Postimehe artiklis "Linnavalitsuse 100 päeva" avaldatud arvamus, et Ratas peab tegema ka selliseid otsuseid, mis Paltsul tegemata jäid ja mis populaarsust ei too. Nii mõnelgi puhul nuheldakse linnavalitsuse kaela eelkäijate patud. Tõepoolest, Viru Poja peatamine, linnamüüri äärde ehitatava nn Restori maja ärakeelamine, Pirita tee detailplaneeringute külmutamine sobis valimiseelseks kihutustööks, mille taga ei seisnud ühtegi praktilist sammu.

Tekstiilikunstnik Signe Kivi õpetab linnaplaneerijaid - üheksa korda mõõda, üks kord lõika! Kulla rektor, iga planeerimismenetluse käigus mõõdetakse kõik üle mitte üheksa, vaid mitukümmend korda. Ma ei pea end ettevalmistuselt arhitektiks, kuigi õppisin arhitektuuri aluseid kahel semestril TTÜ tööstus- ja tsiviilehituse stuudiumis. Pikaajaline töökogemus on aidanud mõista planeerimisteema keerukust ja seepärast kuulan alati ära linnaarhitektide soovitused, arhitektuuribüroode spetsialistide nõuanded ning tunnustan professionaalide õigust määrata linna arengut. Raske on mõista tekstiilikunstnikku ja kunstiajaloolast, kes panevad kahtluse alla sadade koolitatud asjatundjate töö. Ma ei mõista edevust ja soovi domineerida.

Tallinn on kultuuripealinn vaid ühe aasta. Meie lastele ja lastelastele jääb Tallinn koduks aastakümneteks.