Lennart Meri mõrastas läänlaste umbusu meisse

Enn Soosaar 17. märts 2006, 00:00

Ajaloolised isiksused, kelle hulka kuuluvad ka riigipead ja mitmed tipp-poliitikud, hakkavad pärast oma ajalist surma kas kasvama või kahanema. Lennart Meri kuulub nende väheste Eesti riigimeeste hulka, kes postuumselt kasvab.

Õige mees õigel ajal õiges kohas. Tema tõelist tähendust meile - Eesti rahvale ja riigile - taasiseseisvumisjärgsetele üheksakümnendatele aastatele tajub pikatoimeline eestlane ikkagi alles ajaperspektiivis. Need olid suurte murrangute aastad. Pöördepunkt rahva ajaloos nõuab tegusid. Aga nõuab ka visiooni ja sihiseadjaid.

Me ei olnud toona üksi. Kogu Kesk- ja Ida-Euroopa, kuhu tavaliselt liigitatakse ka kolm Balti riiki, seisis vajaduse ees minna edasi hoopis teistmoodi, kui seni oli mindud. Ent ka vajaduse ees mõtestada seda uut olukorda, põhjendada ümberkorralduste vältimatust, anda liikumisele suund ning eesmärk. Tšehhi president V?clav Havel ja Eesti president Lennart Meri, mõlemad olnud varasemas elus laia silmaringi ning avara nägemusega kirjanikud, tunnetasid ja taipasid poliitikutest vahest kõige selgemini, mida tuleb vabanenud riikidel pärast totalitarismi kollapsit teha.

Need kaks meest, Meri ja Havel, toimisid jäälõhkujatena. Sest ärgem unustagem, et viisteist, kümme, võib-olla isegi viis aastat tagasi ei olnud kaugeltki mitte kõik transatlantilise ruumi poliitilised tippotsustajad ühel meelel, mis tingimustel, kui kiiresti ja millisel lõimumisastmel peaks toimuma endiste nn sotsialistlike riikide integratsioon Läänega.

Seletada oli vaja, põhjendada, tõestada, vahel koguni lepapuust ette teha, et läänepoolne Euroopa aru saaks, mida oli tähendanud virelemine valele, vägivallale ja hirmule ülesehitatud stagneerunud ühiskonnas ning missuguseid lootusi ja varemkogematuid väljakutseid oli rahvastele kaasa toonud ennast kommunistlikuks nimetanud totalitaristliku režiimi kokkuvarisemine.

Ma läheksin veel kaugemale. Kellena kinnistus nendel esimestel aastatel lääneeurooplase teadvuses tüüpiline idaeurooplasest poliitik? Jah, eelkõige kompartei stereotüüpse funktsionäärina, kes oli tuult nuusutanud ning lippu vahetanud, kelle võõrkeelteoskus oli allpool igasugust arvestust, kes tõlgi vahendusel kas kurtis, kui raske oli elada üheparteidiktatuuri tingimustes, või nuias, käsi pikalt ette sirutatud, toetust ja abiraha.

Loomulikult ei olnud Havel ja Meri ainukesed erandid. Aga igal juhul torkasid nad Idast tulevate uuspoliitikute massis silma, sest neil oli ideid, nägemust ja lahendusettepanekuid, mida Lääne otsustajad olid nõus kuulama ja vahetevahel isegi arvestama. Ma ei liialda, kui väidan, et tänu Meri- ja Haveli-sugustele kaldus kaalukauss üheksakümnendate teisel poolel meie kasuks. Nad mõrastasid läänlaste umbusu. Meid hakati tõsiselt võtma.

Lennart Meri nelja suurkeele valdamine oli oluline plusspunkt, mida ta kasutas oskuslikult ja tulemuslikult. Teatud annus ekstsentrilisust ning reageeringute improviseeritust kuulus nähtavasti ta iseloomu juurde. Ent küllap oli nii mõnigi kord ta tavatu käitumine kavatsuslikki. Ta armastas mängu ja teadis, et väikerahva presidendil ei ole rahvusvahelises suhtlemises lihtne pildi peale saada. Siit ka need nööbikeeramised, ootamatud kalambuurid, vestluskaaslase rabamine eriala üksikasjadega. Mõnda niisugused asjad ärritasid, aga samal ajal äratasid tähelepanu ning huvi nii etiketi eiraja enda kui ka ta riigi vastu.

Lennart Meri oli hariduselt ajaloolane. Ta mõistis ajalugu ja tajus selle kulgu hämmastava selgusega. Ta teadis, et ükski vägivallasüsteem ei kesta igavesti ja tal ei olnud raske ette näha Nõukogude Liidu suguse inimvaenuliku ebamoodustise enesehävituslikku lõppu. Neil ammustel aastatel oli talle oluline, et meie, eestlased, peaksime vastu ja oleksime suureks pöördeks valmistunud. Teisisõnu: et me teaksime, mida teha siis, kui koloss hakkab murenema, ja siis, kui ta on kokku kukkunud. Seitsmekümnendatel alanud järjekordse ilge venestamiskampaania aegu ilmusid talt kaks lähedase pealkirja ja paljus kokkulangeva sisuga raamatut "Hõbevalge" (1976) ja "Hõbevalgem" (1984). Esimesel pilgul võis jääda mulje, et tegemist oli esseistlike mõtisklustega ühe väikerahva mineviku teemadel, kus ajalooteadus on pandud toetama ilukirjanduslikke spekulatsioone.

Ma mäletan hästi, mida neid raamatuid lugedes tundsin ning adusin, ja olen kindel, et hõbevalge sõnum jõudis tollal kümnete tuhandete eesti lugejateni. Me oleme vana rahvas, kinnitas Lennart Meri, elanud siin Läänemere kaldal viis tuhat aastat, asunud oma maal püsivalt palju, palju kauem kui valdav enamik tänapäeva teisi etnoseid. Homo soveticus'te tirtsuparved on ajutine anomaalia. Ja teiseks: me oleme eurooplased, kuulume oma ajaloolt, kultuurilt, arusaamadelt Lääne maailma. Need kaks vääramatut veendumust olid ka tema presidendiaastate lakkamatu kuulutus.

Eesti ja veel seitse raudse eesriide taha jäänud/kuulunud rahvast on juba teist aastat ELi ja NATO täisliikmed. Seda saavutust ühe või mõne silmapaistva isiku teeneks kuulutada oleks ebaõiglane. Lennart Meri ei oleks säärase tõlgendusega mingil tingimusel nõustunud. Talle tähendas vägivaldselt katkestatud Euroopa sidemete taastamine sadade tuhandete eestlaste ühiseid pingutusi, jagatud ennastsalgavust.

Kui meil ei oleks riigivankri ette rakendada olnud Lennart Merit, kas oleksime tänaseks jõudnud nii kaugele? Ta mõistis vastutust ja kohustust. Ta oli missiooniga mees.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 15:50
    Otsi:

    Ava täpsem otsing