Valgevenes käib aeg teisiti

Sellest saab aimu juba Eestis, kui mitme ettevõtjaga vesteldes selgub, et nad ei soovi mitte mingisugust avalikkuse tähelepanu. See võib tuua hukutavad tagajärjed, ning mitte ainult neile, vaid ka nende sõpradele ja tuttavatele. Inimeste kadumine ei pane kedagi enam kulmugi kortsutama. Ka Eesti konsulaat Valgevenes teab Maarjamaa ettevõtjatest vähe või ei soovi neist rääkida.

Samas on Eesti ettevõtjate huvi Valgevene vastu olemas - riigis on 41 Eesti osalusega ettevõtet. Tegemist on hea potentsiaaliga maaga, mille eelisteks asukoht Euroopa südames, odav oskustööjõud, kõrge tööstuspotentsiaal.

Äri tegemiseks on aga vaja järgida kohalikke mängureegleid. Suure äri ajamiseks on kindlasti tarvis president Aleksandr Lukašenka isiklikku heakskiitu, väiksema puhul sidemeid. "Niisama ei saa selles riigis midagi," kinnitavad nii ettevõtjad kui ka ametnikud.

Kuigi Valgevenes on 75-80 protsenti ettevõtetest riigi käes ja neist omakorda vaid kolmandik toodab kasumit ja toidab teisi, siis eraettevõtlust ei soosita. Isegi FIEdest taksojuhid kuuluvad natsionaliseerimise alla järgmisel aastal.

Valgevene tulevik ei paista helgena. Kuigi riigi majandus on kasvanud, on ta kergelt haavatav. Majandus ripub Venemaa lõa otsas. Kaubavahetuses moodustab Venemaa osa pea poole, seejuures müüakse Valgevenele turuhinnast oluliselt odavamalt naftat ja gaasi. Kolmandik maksutuludest tuleb naftatöötlusettevõtetest Mozõr ja Naftan.

Samas on järsk palgatõus, üle jõu käivad kõrged pensionid, riiklik inflatsiooni ohjamine ja muud kunstlikud majandusmeetmed riigikassa tühjaks söönud. Suurettevõtted võtavad krediiti palkade maksmiseks. Üle poole kogu ekspordist toodetakse vaid 20 ettevõttes.

Madalad palgad ja suhteliselt kõrge palk peletab investeeringuid. Ka kohalikud firmad ei kipu välisturgude vallutamiseks pingutama, sest igasugune ebaõnn riiklike rahade paigaldamisel toob kaasa vanglakaristuse.

Valgevenes ei teeninda riik mitte rahvast, vaid rahvas riiki. Aimduse sellest saab juba põgusal külastusel. Kõik saab alguse piiril, kus tavaliselt kiirkorras läbimine asendub pika ootamisega nii piiripunktis kui ka tollis, mis ületab oluliselt isegi lennuaja.

Piirivalvurid kontrollivad passe ülipõhjalikult, kohati isegi luubi abil. Kuigi on olemas võimalus siseneda oma kaasa võetud vara tollimata, siis kasutada seda pole võimalik.

Keeruline on ka kohtumiste määramine ettevõtjatega. Nii tuli Belarusi traktorite tehasesse saata taotlus peadirektori nimele. Neljapäeval faksitud palve ei saanud kolmapäevaks heakskiitu ega eitust, seda korduvatele kõnedele vaatamata. Ametlik avaldus tuleb esitada ka poes pildistamiseks või intervjuu saamiseks.

Sama kordub välisministeeriumi pressikeskuses akrediteerimisel, kus esimene tund kulub vaid selleks, et ette saadetud dokumentide originaalid üle anda. Lahkume tänutundega, et niigi läks, ja teadmisega, et homme peame veelkord naasma lisaloa ehk badge'i järele, mis lubaks meil pressikeskuses töötada. Järgmise päeva keskpäeval naastes selgub, et oleme "kella kuueses grupis" ja seega ei saa badge'i, mis kujutab endast papitükile kirjutatud isikuandmeid ja suurt sinist templit, enne õhtut. Sama toimub igal pool. Ka majanduses, kus ettevõtte asutamine võtab aega kuid ja ka siis ei pruugi heakskiitu saada.

"Enne kui vanad eest ära ei sure, ei muutu siin midagi," ütleb pankrotistunud ärimehest taksojuht meile tagasiteel. Olukorra lootusetust iseloomustab see värvikalt.

Intervjuu Valgevene kaubandus-tööstuskoja rahvusvaheliste suhete peanõuniku Andrei Velitškovskiga

Täidame samu ülesandeid, mida iga teine kaubandus-tööstuskoda kogu maailmas.

Kaitseme oma klientide huve ja osutame erinevaid teenuseid. Meil on 1615 liiget, peamiselt suured tööstusettevõtted.

Ei, meie aitame nii Valgevene kui ka välisettevõtteid. Kuid nad peavad olema meie partnerid, sõlmitud peab olema vastavasisuline leping. Eesti kaubandus- ja tööstuskojaga on meil kokkulepe sõlmitud juba 1998. aastal.

Vahetuks tulemuseks on teineteise külastamine. Meie oleme Eestis käinud kaks korda 2004. aastal ja korra (veebruaris) sellel aastal. Eesti koda plaanib tulla vastuvisiidile sel sügisel Minskisse ja Vitebskisse. Veebruari visiidi tulemusena tahab näiteks Oršanski linatehas avada Tallinnas kaubandusfiliaali.

Paljud firmad, kes olid meie kohtumistel, tahavad tulla ka Valgevenesse. Arvan, et peamiselt on see seotud sellega, et erinevad komplekteerimistööd on siin odavamad. Meil on odavam tööjõud ja suured võimalused tööstusalaseks koostööks, odavam tooraine. Eesti on ikkagi Euroopa Liidu liige ja seal kasvavad kulutused tööjõule, toimub migratsioon ning on tekkinud vajadus väljasttellimise järele.

Peale selle muidugi geograafiline asukoht. Hea transpordiühendus Venemaaga.

Jah ootame ja neid on juba üsna palju. See pole saladus, et 2004. aastal investeerisid eestlased 7,5 miljonit dollarit, 2005. a ligi 6 miljonit. Üks üsna suur puidutöötlemise ettevõte, Vitebskaja Lesopilka, on täielikult, 100 protsenti, Eesti kapital (Sylvesteri endised juhid - toim.). On ka teisi.