Ka kiirmenetlus teeb võlausaldajale peavalu

Senistele kogemustele tuginedes võib öelda, et maksekäsu kiirmenetlus ei võimalda võlausaldajal hagimenetlusest kiiremini ja väiksemate kuludega maksekäsku saada, mis oli seadusandja esialgne mõte.

1. jaanuarist 2006 hakkas kehtima uus tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS).

Esmapilgul tundub maksekäsu kiirmenetlus igati mõistlik ja kiire lahendus võlausaldajatele oma raha kättesaamiseks. Nii hakkasid kohtud pärast esimeste avalduste saabumist tegema määrusi, milles oli märgitud, et võlgnikule on tehtud makseettepanek. Reaktsioon sellele oli väga positiivne - asja lahendatakse tõesti kiiresti!

Hiljem selgus aga, et võlausaldaja peab tasuma veel asja läbivaatamise kulude ettemaksu 400 krooni, mis sisaldas menetlusdokumentide kättetoimetamise kulusid ühe väljastusteatega tähtkirjaga (alates 30,80 kroonist) ja kohtutäiturile makstavat 250kroonist tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise eest, millele lisandus käibemaks. Oli põhjendatud nõuda posti- või dokumentide kättetoimetamiseks tehtud kulusid, kuid mitte samal ajal ka kohtutäituri tasu. Dokumente ei toimeta ju korraga kätte nii postiasutus kui kohtutäitur. Tänaseks on menetluskulude ettetasumise nõudest siiski loobutud.

Teiseks on endiselt päevakorras kompromissi kinnitamise võimatus maksekäsu kiirmenetluses. Kompromissi kinnitamist pole seni võimalikuks peetud, kuna kohtunikuabidel puudub selleks pädevus. Hetkel püütakse praktiseerivate juristide ja justiitsministeeriumi arutelude tulemusel leida ka sellele probleemile lahendus. Kolmas probleem tekib siis, kui maksekäsu kiirmenetluse avalduses on märgitud võlgniku aadress, kus ta enam ei ela või ei võta võlgnik dokumente vastu.

Maksekäsu kiirmenetluse avaldus peab sisaldama muuhulgas poolte ja nende esindajate andmeid (TsMS N 482 lg 1 p 1). Kohus võib maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätta, kui makseettepanekut või maksekäsku ei ole õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte toimetada (TsMS N 483 lg 2 p 3).

Kui kohus jätabki maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata, siis ei piira see avaldaja õigust esitada nõue hagimenetluses (TsMS N 483 lg 5). Oluline on aga märkida, et kohtus oma õigusi kaitsev isik peab juhul, kui makseettepanekut ei õnnestu võlgnikule kätte toimetada, tasuma kokkuvõttes kahel korral riigilõivu. Esiteks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel ja kui avaldus jäetakse rahuldamata, siis teisel korral hagiavalduse esitamisel. Seega võib väita, et kiirmenetluse avaldus tasub esitada vaid juhul, kui on teada, et isik elab konkreetsel aadressil. Samas: kui võlgnik lihtsalt ei võta talle saadetut vastu, jätab kohus ikkagi avalduse rahuldamata.

Juhul, kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäetakse rahuldamata sel põhjusel, et avaldust ei saa võlgnikule kätte toimetada, jäävad kõik kulud tulenevalt TsMS N 172 lg 7 avaldaja kanda. See omakorda on võlausaldaja ebamõistlik kahjustamine - Eestis pole sissekirjutus kohustuslik ning maksekäsu kiirmenetluse avaldust ei tohi ka avalikult kätte toimetada (TsMS N 484 lg 3).

Et vältida liigseid kulutusi riigilõivu osas ja hoida kokku aega, võiks siiski kaaluda ka hagiavalduse esitamist.

Autor: Helena Purga