Andres Koger, kohanev juurikas

Firma Koger & Partnerid juht Koger astub reipalt läbi kontori eesruumi mind vastu võtma ja tervitama. Õigupoolest tekib temast esimeste minutite jooksul pigem mulje kui kapellmeistrist, mitte ettevõtjast või ärimehest.

Jõudes pabereid täis lauaga kabinetti, viitan laual karbis olevatele kooritud juurviljadele ja mainin tervislikku toitumist, Koger aga arutleb: "Iga juba selline, et on vaja rohkem pidevat liigutamist. Selles eas on vaim veel virge, kuid keha hakkab ära vajuma. Kui mõnigi päev vahele jääb, tulevad lisakilod üsna kergelt."

Usutletav pistab särtsakalt vahele, et äsja tuli ta suusareisilt Austriast ning jõudis kohtuma otse tennisetrennist, mis kestis küll loodetud tunni asemel pool tundi.

Küsimus, kas ta on pärit Pärnust või Viljandist, lõpeb tõdemusega, et ta on nii-öelda juurteta, ent tema väitel hoiab hea kohanemisvõime teda siiski tasakaalus.

"Sündisin Tallinnas, koolis käisin Pärnus ja Sindis. Elasin ka Sindis, kuid rohkem olen end pidanud pärnakaks. Hiljem käisin Tallinnas ülikoolis. Pärast töötasin üle kümne aasta Viljandis. Kes mind hilisemast ajast teavad, peavad mind mulgiks või viljandlaseks, teised peavad pärnakaks. Sünni järgi võiksin olla põline tallinlane. Kohanemisraskused ei ole minu jaoks olnud mingi teema."

Selle peale turgatab siinkirjutajale pähe sõnademäng "kohanev juurikas" ehk kange mees siit ja sealt.

Pärast veerandtunnist lauas istumist tema vastas leian oma pilgu üle ta parema õla "mudimas" Keskerakonna liidri Edgar Savisaare raamatu "Peaminister" selga. Kuigi uudishimu käristab mõtet kohe, jätan selle pärimise pärastiseks.

Muide, nädal pärast kohtumist saan teada, et ta on 2000. aastal osalenud kiirlugemiskursustel. Mingit seost ei maksa otsida, Savisaare raamat ilmus alles aastal 2005.

Ent pärastlõunane vestlus veereb oma rada: "Pärast "tippi" (toonane Tallinna Polütehniline Instituut - toim.) läksin tööle Viljandi KEKi töödejuhatajaks, hiljem olin osakonna juhataja. KEKis olin aastatel 84 kuni 88. Pärast seda tuli eraettevõtlus.

Olid ikka ajad. Viljandisse läksin esimest päeva tööle 5. septembril, järgmisel päeval sain uue korteri võtmed kätte. Aga eks tol ajal korteri või elukoha pärast ühest kohast teise liigutigi."

Ta meenutab neid aegu, kui "tõsisesse mulkide ettevõttesse" Viljandi KEKi kutsuti "noori ja vihaseid" mehi, kelle meelitamiseks ehitati agaralt kortereid: "Pärast Viljandi KEKi alustasime Tarmo Sumbergiga (nüüd turismindusega tegeleva Legendijuhtimise ASi juhatuse esimees - toim.) eraettevõtlust Viljandist. Tulime Tallinna Peoleo motelli ehitama."

Meenub tema alguses vihjatud juurtetus ning et erinev elupaik peaks jätma erineva jälje.

"Olen erinevates kohtades olnud erinevas vanuses. Need ajad on erinevalt mõjutanud.Lihtsam oleks võrrelda siis, kui oleksin mingis vanuses näiteks aasta jooksul mitmes paigas," mõtiskleb Koger.

"Erinevates kohtades elamine on mõjutanud sedavõrd küll, et ma ei ole paljudele eestlastele kohaselt nii-öelda paikkonnatruu. Kohandun kiiresti ega võta mis tahes kohamuutust eriti valuliselt. Kuid praeguses eas ei usu, et ma tuiskaks mööda maailma ringi. Korra ära küll käiks, ent seda ei usu, et elaks ja töötaks aasta või paar mujal. 25- või 30aastasena polnud see mingi kunst. Sel ajal olin kindlasti liikuvam."

Aga äsja muljetas ta Austriast, oli siis poolteist nädalat Eestis ja juba on ta Norras suusatamas.

Kuigi ta ise pole elukohamuutusi kuigivõrd "põdenud", peaks ka abikaasa arvamus midagi lugema: "Olen teistkordselt abielus. Tema (praegune abikaasa Tuuli Koger - toim.) on küll põline mulk. Ta on eluaeg Viljandis elanud. Oleme seda ka tagantjärele arutanud, et kuigi olime tol ajal mõlemad noored, oli Tallinna kolimine siiski talle tõsine väljakutse. Minuga võrreldes oli see tema jaoks suurem läbielamine, kuid pere ja pere juures olemine olid tähtsamad."

Kogeri kinnitusel on Tuuli talle alati olnud suureks toeks ning nende suhe on läinud üha tugevamaks ja paremaks.

"Enne Tallinna elama asumist sõitsin Tallinna ja Viljandi vahet. Seega oli mõistlikum variant kolida Tallinna. See kolm-neli korda nädalas Viljandi ja Tallinna vahet edasi-tagasi pendeldamine läks tüütuks ja väsitavaks," meenutab ta.

Ent kelle jaoks tüütav? Kelle tahtmine peale jäi?

"Otseselt ei tulnud ärakolimise ettepanekut kummaltki. Tallinna tuleku puhul pani elu ise asjad paika. See oli loomulik areng, kuna töö ning kliendid kogunesid järjest Tallinna. Tallinnas on võimalik elada, tuleb vaid õige koht leida. Leidsime Nõmmel sobiva krundi, kuigi sel ajal oli see keeruline. Tänapäeval on lihtsam."

Kindlasti paljud tõrguvad ette kujutamast, et ehitusmehel võib kodu muretsemine raske olla.

Koger ehitas oma maja kümme aastat tagasi. Siis oli tema arvates krundiga keerulisem, ent samas planeeringuga oli toona kordades lihtsam. "Tänapäeval on tegemist, et leida ehitajaid või remontijaid. Ise selles äris töötades on see kergem," teab ta omast käest.

Inimesena on ta eelkõige heatahtlik. Samuti on tema puhul hea, et temaga ei ole kunagi igav rääkida. Tal on lai silmaring. Usun, et suure töökoormuse tõttu hoiab ta nii mõndagi endas, varjatult.

Juhi töö on juba kord selline, et mõnikord tuleb kehva mängu juures head nägu teha.

Samas pereringis on ta usaldav ja räägib ka paljude asjade telgitagustest. Tean, et kodus on tal heaks nõuandjaks abikaasa Tuuli, kelle rolli on raske üle hinnata. Isalt olen pärinud äripisiku. Umbes 12-aastaselt alustasin turul Tripi mahlajookide ja Snickersite müügiga ja teenisin oma esimese taskuraha.

Oleme üldiselt käinud korra aastas koos mägedes suusatamas, kuigi viimasel kahel aastal pole enam jõudnud. Isana on ta olnud nii hea sõber, teejuht kui ka eeskuju. Temalt olen kuulnud palju elutõdesid, mis on esmapilgul tundunud võõrad, kuid hiljem olen mõistnud, et nii maailmas asjad just ongi.

Tema põhimõtted, nagu ausus, avatus ja avatud suhtlemine, põhjalikkus ükskõik mille tegemisel, koostöövajadus ja -valmidus, on end minu esialgu veel lühikese elukogemuse juures tõestanud. Tema suurim mure on aeg. Inimesel on ööpäevas käsutada kahjuks 24 tundi, talle oleks vaja rohkem. Igaüks tahab tükikest tema ajast: töö, pere, sõbrad. Orava moodi rattas olles võib end ilmaaegu ära kulutada. Soovitan tal rohkem puhata, kuid ma arvan, et ta teab seda isegi ja loodetavasti ka toimib vastavalt. Ka Tuuli kannab kindlasti selle eest hoolt.

Pärast Tallinna ehitusturul sisseelamist juhtis Andres Koger Tarmo Sumbergiga kahasse firma Koger & Sumberg tellimusi Hansapanga kontorite ehituseks. Lisandusid toonane Tallinna Pank ja Tartu Kommertspank.

Enda varasse suhtub ta märksa tagasihoidlikumalt. Koger on mulluses Äripäeva rikaste TOP 500s 92. kohal 192 miljoni krooniga ning dividendi saajate TOP 100s nelja miljoni krooniga 49. kohal.

"Ei meeldi mulle seal olla. No, mida k...t see annab, kas ma olen 92., 49. või 301. ja 77. - sel pole mingit vahet. See on virtuaalne positsioon ning see oleneb, kuidas firmal läheb.Iseasi, kui oleksin kusagil esikümnes. Aga ma pole midagi erilist selle jaoks ette võtnud, et tabelitesse jõuda. Sel aastal kindlasti langen, vähemalt sada kohta."

Esimese miljoni saamisel peaks ju siiski tekkima rahulolu, mõtisklen ma.

"Esimese miljoni tunnet tegevuse käigus ei taju. Esimene miljon tekkis Koger & Sumbergi ajal. Kõige kallim ja otsustavam miljon tekkis pärasti oma firma asutamist (Koger & Partnerid - toim.). Kindlustunne tekkis aga umbes viis aastat tagasi. Ühesõnaga mul ei ole hirmu, kui ma peaks ka kõik kaotama.Mulle ei meeldi raha lugeda. See ei tähenda, et mind raha ei huvitaks, olen laristaja.Raha peab tulema ja minema. Meil ei oska paljud inimesed jõukad olla - nad ei lase rahal voolata. Esimesest miljonist ei tohi kinni hoida, see tuleb ära anda - siis tulevad järgmised kümme. Paljud jäävad miljoni juures toppama…"

Uurin Kogeri seisukohta: on's ehitusettevõtja looja või pragmaatiline ärimees?

"Olen loomult looja tüüp. Näiteks kui olen asutanud mõne firma ning see areneb ja kasvab. Ka see on looming. Muuseas, mu lapsepõlveunistus oli saada arhitektiks."

On kümneid põhjuseid, miks unistused ei täitu, Andres Koger peab "süüdlaseks" võimaluste laia maailma.

"Minu "viga" on see, et olen olnud üsna mitmekülgne. Arhitektiks saamine eeldas ERKIs (endine Eesti Riiklik Kunstiinstituut - toim.) õppimist. See omakorda joonistamisoskust. Kõik see mulle meeldis ning käisin esimesed neli klassi kunstiklassis, kuid tegelesin hiljem saja muu asjaga. Ilmselt aga loobusin ERKIsse pürgimast hirmust läbi põruda ja hävida. Tollal tähendas sisseastumiseksamitel põrumine automaatset sõjaväkke minekut. Ei saanud oma keskmisele joonistusoskusele panustada ja õppisin ehitust. Keskpäraseid ja tublisid ehitajaid on alati vaja ning sellega küll hätta ei jää. Ehitamine on mulle alati sümpaatne olnud. Ilmselt ka sellepärast, et ema õppis ehitust ning temagi tahtis arhitektiks saada."

Koger on rahaliselt toetanud erinevaid poliitilisi jõude - Reformierakond on saanud 200 000 krooni, Keskerakond ja Rahvaliit 100 000 krooni ning Res Publica 50 000 krooni. Miks poliitikahuvi?

"Aastal 1993 ja 1996 valiti mind Viljandi volikokku. Põnev ja uudne tundus. Olin noor ja nägin, et saan midagi ära teha. Nüüdseks on see etapp elust läbi elatud. Tallinnas ma ei kujutaks ette, et oleksin volikogus või riigiaparaadis. See võib mõjutada firma tööd - kui juht määratleb, mis "värvi" ta on. Maailmavaateliselt tunnen end kindalt kusagil keskel. Eesti parteide ideedest olen leidnud sobiva ühisosa. Ei mõtle kitsalt. Olen tolerantne."

Taas tuleb meelde Savisaare raamat "Peaminister".

"Mulle kingiti see. Tema allkiri on ka sees. Aga tema mulle seda ei toonud, kirjastaja vist tõi selle mulle," selgitab Andres Koger.

2005 ASi Koger & Partnerid juhataja

1999-2005 ASi Koger & Partnerid nõukogu esimees

1999-2002 juhatuse esimees

1998-1999 ASi FKSM juhatuse esimees

1995-1998 ASi Koger & Sumbergi Grupp juhatuse esimees

1991- 1995 ASi EKS juhatuse esimees

1989-1991 kooperatiivi Ramses juhataja

1984-1988 Viljandi KEKi jaoskonnajuhataja ning töödejuhataja