Ellujäämine logistikaturul: liitumine kontserniga või nišš?

Viimasel ajal maailmas üha hoogu koguv ettevõtete konsolideerumine pole puutumata jätnud ka siinseid tegijaid. On ettevõtteid, kes üritavad siduda end rahvusvaheliste suurkontsernidega, ja on ka teine pool, kes seda eesmärgiks võtnud pole. Samas leidub ka ühisjoon, milles erineva strateegia valinud firmad on ühel arvamusel - konkurentsitihedal logistikaturul jäävad ellu ainult kas väga suured või kindlas nišis tegutsevad väiketegijad. Hukku ennustatakse spetsialiseerumata keskmistele ettevõtetele.

Balti Logistika tegevjuhi Mait Marrani arvates sõltub liitumine suurettevõttega firma eesmärkidest ja neist tulenevalt ärimudelist.

Küsimustele vastab Mait Marran.

Liitumise mõttekus sõltub ettevõtte ärimudelist ja tegutsemisstrateegiast. Balti Logistika ärimudel on rajatud sellele, et saame pakkuda globaalseid logistika- ja transpordilahendusi klientidele Eestis, Lätis ja Leedus. Globaalsete lahenduste pakkumiseks vajame globaalset partnerit, kellega saame koostööd teha kõigis kolmes Balti riigis.

Kui aga Eesti ettevõte pakub näiteks kohalikku lao- ja jaotusteenust, siis ei pruugi tal olla vajadust liituda rahvusvahelise suurettevõttega. Kõrge teenusekvaliteediga neutraalsel kohalikul ettevõttel võib olla võimalik pakkuda lepingupõhiselt teenust erinevatele rahvusvahelistele ettevõtetele.

Koostööd ei saa nimetada riskide vähendamiseks. Pigem aitab koostöö arendada edasi olemasolevat ärimudelit ja pakkuda klientidele veelgi paremaid lahendusi. Lõppkokkuvõttes sõltub edu suurel määral enda tööst, olemasolevatest kliendisuhetest ja klientidele pakutava teenuse tasemest. Globaalse partneri olemasolu ei garanteeri edu, samas pole kvaliteetse globaalse partneri olemasoluta võimalik rahvusvahelises transpordi- ja logistikaäris pikaajalist edu saavutada.

Cranfield Business Schooli tuntud logistikaprofessori Martin Christopheri hinnangul ei konkureeri tulevikus omavahel mitte ettevõtted, vaid tarneahelad. Võib öelda, et tegemist on tiimitööga, mis algab komponentide tarnimisest ja lõpeb valmistoodangu toimetamisega lõpptarbijani. Tiimis on tarnijad, töötlejad, koostajad, logistikaettevõtted, jaemüüjad jne, kes üritavad toimetada oma tooteid läbi tarneahela parimal võimalikul moel. Võidavad need, kellel tarnimine kõige paremini välja tuleb. Ei piisa sellest, kui tarneahelas on ainult üks tugev lüli, näiteks globaalne logistikaettevõte. Tarneahela tugevus sõltub teatavasti just nõrgimast lülist.

Baltikum ei ole rahvusvaheliste logistikafirmade võitluse tallermaa. Lihtsalt rahvusvahelistel logistikaettevõtetel peavad olema esindused kõigis Euroopa Liidu riikides. Oma esinduste avamise tõttu võib jääda mulje, et tegemist on võitlusega, kuid peamiselt on tegemist vastutulekuga klientidele, sooviga pakkuda teenuseid kõigis ELi riikides. Samas on kindlasti tegemist atraktiivse piirkonnaga, kus majanduse kasvunumbrid on oluliselt suuremad kui ELis keskmisena. Siin on võimalik saavutada protsentuaalselt suuremat kasvu, vaatamata väikestele absoluutnumbritele.

Tõenäoliselt jäävad pikemas perspektiivis ellu suured ja väikesed firmad. Oluliselt väheneb keskmiste firmade arv. Suured firmad on globaalsed logistikaettevõtted ja/või nendega tihedat koostööd tegevad logistikaettevõtted. Väikesed firmad on kas kohalikul turul kohaliku iseloomuga teenuseid, näiteks lao- ja jaotusteenust pakkuvad ettevõtted, või rahvusvahelisel turul spetsiifilist teenust pakkuvad ettevõtted. Keskmised ettevõtted pakuvad keskmise suurusega partneritega peamiselt regionaalseid ekspedeerimisteenuseid.

Minu arvamus oli, on ja jääb selliseks, et enda müümine välismaisele suurettevõttele või tema esindajaks hakkamine pole mitte globaliseerumine, vaid pisikeseks mutriks muutumine suures süsteemis.

Mõningas mõttes on see lihtsam, ei pea ise otsuseid tegema, need sünnivad olenemata sinu soovidest või ettepanekutest niikuinii.

Siis ongi olukord, kus keegi ütleb Tokyos, et Riia on Baltikumi keskpunkt ja sinna tuleb keskus rajada.

Pigem peaks Eesti firmad liikuma rahvusvahelisele tasandile, alguses tuleks otsida koostööpartnereid teistes riikides. Kui on saavutatud usaldus ja prestiiž, on võimalik laieneda ja teisi firmasid üle võtta. Eestlased ei ole kehvemad ärimehed kui inglased või rootslased.

Samas on teine äärmus keskendumine teatud kindlale tegevusele. Nišše on nii palju, et ei tohiks küll tekkida probleeme konkurentidest eristumisega. Kindla teenuse pakkumise kriteeriumiks pole mitte hind, vaid usaldus.

Kõik on ikkagi strateegia küsimus, kes sa olla tahad. EE Transil oli ambitsioon laieneda välisturgudele, ihkasime enamat kui tegutsemist vaid Eestis, Lätis või Leedus.

Liitumine Frans Maasiga oli minu arvates asjade loomulik käik. Suurfirmal on tegutseda lihtsam, suur võrgustik, palju kliente ja suurem sünergia. Samas on ka väiketegijatel alati oma kliendid ja ära nad kindlasti kusagile ei kao.

Nišifirmad olid, on ja jäävad alati turule isikupärast teenust pakkuma.

Praegust olukorda, kus DFDSi emafirma DSV ja Frans Maas ühinemisläbirääkimisi peavad, ei oska täpselt kommenteerida, kuna need pole veel lõpule jõudnud.

Kuid majanduses on tõepoolest käsil just liitumiste laine, mis on minu arvates maailmamajanduses loomulik käik.