Kõrghariduse latt kukub ohtlikul kiirusel

Kõrgkoolide avatud uste päevadest on saanud abiturientide uksest sisse tõmbamise päevad. Koolilõpetajatele peetakse tormijooksu, sest neid jääb aina vähemaks.

Äripäev kardab, et kõrgharidus devalveerub, sest uute tudengite kooli meelitamise nimel langevad nõudmised neile antavale haridusele. Pakume omalt poolt mõned lahenduskäigud.

Probleem ei tekkinud üleöö. Juba aasta tagasi kirjutasime samal teemal juhtkirja "Devalveeruv kõrgharidus hakkab juba matsi rikkuma", sest ülikoolidiplomite pakkumine ületas nõudlust. 2005. aastal oli esmakursuslastele täita 16 000 ülikoolipinki, abituriente aga vaid 14 000 ehk matemaatika oli 1,15 lõpetajate kasuks.

Ülikoolide tänased värbamislahingud näitavad vaid olukorra teravnemist. Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel lõpetab sellel ja järgmisel aastal veel üle 10 000 õpilase aastas, kuid kolme aasta pärast on abituriente juba kümnendiku võrra vähem.

Mida siis teha, et kõrghariduse üldine tase ei langeks? Taseme kukkumine tundub hetkel olevat süsteemi sisse kirjutatud, sest tudengid on ülikoolide jaoks leib - nii õppemaksu kui riigitellimuste näol. Esiteks võib muuta süsteemi selliselt, et ülikooli sissesaamine on küll lihtsam, aga sinna püsima jäämisel ollakse sama ranged. Kui tulevasele tudengile teha madalamaks trepi esimene aste, ei tähenda see veel, et trepp ise ei vii sama kõrgele kui varem.

Ehk annaks see motivatsiooni noortele, keda praegune riigieksamid-määravad-kogu-elu asjakorraldus on alt vedanud, kuid kes kohaneksid ülikoolis. Madalamate tulemustega sisseastujatele võib kehtestada algul ka järele jõudmiseks spetsiaalse programmi - ja nõuda neilt sellest rangelt kinni pidamist.

Me peame ju vaatama asja ka tööjõuturu seisukohalt. IT Kolledž otsustas hiljuti sisseastumistingimusi lihtsustada sel põhjusel, et tööjõuturul valitseb infotehnoloogiaspetsialistide põud, kuid võimekad arvutitundjad ei näita alati eksamitel parimaid tulemusi. Ja selles polegi midagi halba senikaua, kuni lõpetajate tase jääb samaks. Kui tuua võrdlus väljaõppega töökohal, siis võib küsida - kas ettevõte palkaks parema meelega keskkoolis kolmedele õppinud IT-juhi, kes on oma ala asjatundja, või tema natuke nii arvutit, kirjandikirjutamist kui ka bioloogiat tundva konkurendi?

Teiseks võib laiendada võimalike üliõpilaste fondi - kohaliku venekeelse elanikkonna, välismaalaste ja täiskasvanute arvelt. Näiteks Tartu Ülikool on juba hästi rakendanud süsteemi, et vene tudengid ja välismaalased võivad enne õpingute alustamist aasta eesti keelt õppida.

Kuid mõttekas oleks kaaluda ka Economisti Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondendi Edward Lucase ettepanekut, et Tartu ja Tallinna ülikoolid tuleks muuta ingliskeelseteks kõrgkoolideks, kuhu tuuakse väljastpoolt ajusid teadustöö arendamiseks ja kursuste läbiviimiseks ning kus neile pakutakse ka konkurentsivõimelist palka (Eesti Päevaleht, 23.03). Praegu on Tartu Ülikooli bakalaureuseõpe peaaegu eranditult eestikeelne. Kui meie ülikoolid tõepoolest sellisel tasemel rahvusvaheliseks muutuksid, ei oleks neil muret ei tudengite ega taseme pärast.

Autor: ÄP