Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Laotöötajailt saadud õppetund Rakvere Lihakombinaadis
Personali lahkumine sai alguse kevadel 2005, kui nii mõnigi töömees, kes ettevõttest soojade ilmade tulekuga lahkus, hakkas oma üle lahe töölkäimise kogemusi jagama teiste töötajatega. Osa endiseid töötajaid, kes mõned kuud olid Soomes töömehe leiba maitsnud, tulid tagasi ja töötasid mõned kuud kombinaadis kuni järjekordse üle lahe minekuni. Nii tekkisid esimeste välismaal töölkäinute ja töötajate vahel vestlused, mille võlusõnaks oli "suur palk välismaal".
Paraku on väikeses kohas asuvate suurettevõtete üks iseärasusi see, et koos töötavad sama pere ja suguvõsa liikmed ning sama pere liikmed hoiavad tavaliselt kokku. Seda ka ettevõttest lahkumisel.
Rakvere Lihakombinaadi valmiskaubalaos oli tööl viis sama pere liiget, kellest osa lähemad ja osa kaugemad sugulased. Neist ühe otsus välismaale tööle minna mõjutas teist ning sealt edasi kolmandat, kuni olidki kõik ühel päeval korraga ettevõttest lahkumas. Kui kõik viiekesi tööle asusid, oldi ettevõttes õnnelikud, et juurde tuli korraga hulk häid töötajaid, nüüd oli see viiekordne ebameeldivus.
Kohe ei suutnud ettevõte uusi töötajaid leida, ajutiselt püüti läbi ajada teistele töötajatele lisatöö andmisega, kuid olukord läks sellega veel hullemaks. Laotöötajad olid väsinud ja rahulolematud, mispeale osa töötajaid veel lahkuda ähvardas. Nii ka juhtus ja lahkujaid lisandus.
Mõne aja möödudes saabusid tõsised signaalid väljastpoolt ladu: klientidelt saadud kaebuste arv oli oluliselt kasvanud ning müügitulemused jäid oodatust nõrgemaks, peamiseks põhjuseks probleemid valmiskauba laos.
Olukorra lahendamiseks alustas firma kiirelt värbamisega, kasutades tööpakkumiskuulutusi kohalikus lehes ja kaubanduskeskuses. Uute töötajate leidmiseni püüti kasutada tööjõu rendi firmade teenuseid. Kuulutused ei toonud soovitud tulemust, sest kohalikul tööjõuturul puudus huvi sellise palgatasemega laotöö vastu.
Renditöötajatel aga oli raskusi kodust kaugel töölkäimisega ja töödistsipliiniga. Uued töötajad ei olnud jõudnud veel ametit korralikult selgeks õppida, nende tööefektiivsus oli madal ja vigade arv suurenes. Kõige hullemaks muutus olukord paar kuud pärast kaheksa töötaja lahkumist, kuigi osal ametikohtadel olid juba uued töötajad.
Uute töötajate leidmine hakkas edenema pärast palkade tõstmist ja motivatsioonisüsteemi muutmist. Ka olemasolevate töötajate lahkumissoovid hakkasid pärast töötajate arvu suurenemist ja töökorralduse muutmist vähenema.
Autor: Kadri Rattasepp