Suurköökide ventilatsioonis olulised korralikud filtrid

Köögiventilatsiooni väljaehitamiseks peab eelnevalt täpselt teadma köögitehnoloogia võimsust, seadmete paigutust ja samaaegse koormuse protsenti.

Enamik meist on käinud lõunat või õhtust söömas mõnes meeldiva interjööri ja maitsvate toitudega restoranis, mille ainukeseks puuduseks on ebameeldiv rasvaving ning liigniiskus söögisaalis. Pärast sellise söögikoha külastamist tuleb riideid päev otsa tuulutada, et neist toidurasva lõhn välja saada.

Hoopis vähem on inimesi, kes on ise restorani- või sööklaköögis tööd teinud. Toiduvalmistamine on väga raske töö. Õhusaaste poolest võib seda võrrelda keevitamise, klaasipuhumise või kokillvaluga. Töö suurköökides erineb neist vaid kõrgendatud hügieeninõuete poolest.

Kui keha leemendab higist, silmad kipitavad rasvavingust ja haistmismeelt nüristab kõrbelõhn, on võimatu valmistada head toitu. Ainus meetod kõigist neist probleemidest jagusaamiseks on ehitada nõuetekohane köögiventilatsioon.

Põhimõttelisi lahendusvariante on kaks: varustada kõik seadmed kohtäratõmbekubudega või ehitada välja ventilatsioonilagi kogu köögi ulatuses. Köögiventilatsiooniseadmed valmistatakse hügieeninõuetest lähtuvalt üldjuhul roostevabast terasest. Ventilatsiooni väljatõmbel on kõige tähtsam element rasvafilter, mis tuleb valida vastavuses väljatõmmatava õhu hulgaga.

Liiga väikesest filtrist pääseb rasv ventilatsioonitorustikku, rikkudes ventilaatoreid ja tekitades torustikus tuleohtliku olukorra. Kasutades liiga suurt filtrit, ei teki elemendis vajalikku tsentrifugaalset liikumist; veeaur ja rasv imetakse aga samamoodi läbi filtri torustikku.

Rasvafiltreid tuleb regulaarselt hooldada, enamikku mudeleid saab pesta tavalises nõudepesumasinas. Eriti ohtlik on rasva kogunemine ventilatsioonitorustikku lahtise tulega toiduvalmistamisel. See on põhjustanud mitmeid restoranipõlenguid isegi Eestis.

Uusim trend on lisada mehaanilistele rasvapüüdjatele UV-filter, mis ultraviolettkiirguse abil tekitab osooni ning lagundab rasvamolekulid süsihappegaasiks, veeks ja polümeriseerunud rasvatolmuks. Selline töötlemine aitab vabaneda ka rasvalõhnadest köögiväljaviskel.

UV-filtrite miinusteks on nende kõrge hind ja kallis hooldus. Ventilatsiooni sissepuhe suunatakse kööki selliselt, et see satuks madala kiirusega ühtlaselt liikudes esmalt inimeste töötsooni ja seejärel aitaks suruda saastunud õhku rasvafiltrite suunas.

Pliidikubude töö tõhustamiseks kasutatakse ka mitmesuguseid õhkkardinaefekte.

Toiduvalmistamine gaasipliidil või lahtise tule kohal saastab õhku oluliselt rohkem kui elektrilisi seadmeid kasutades. Vastavalt tuleb ka ventilatsiooni õhuhulgad valida suuremad. Teine üldine reegel on, et köögis on väljatõmme alati suurem kui sissepuhe ja osa puudu jäävast õhust kompenseeritakse siirdeõhuna söögisaali poolelt.

Kui pliit või grill on paigutatud söögisaali, peaks selle tagasein ja küljed olema kaitstud klaasseinaga. Samuti tuleks normijärgseid õhuhulki suurendada 1,5-2 korda.

Autor: Urmas Hiie