Mis on saatuse nimi?

Sattusin taolisele mõttele populaarset ängistuses koduperenaiste teleseriaali vaadates. Ilmselt jäi midagi sellest mõttekatkest alateadvusesse pidama, midagi, mis ajas ööune ajal omi asju ning käis külas teistel unustatud ivadel ja ubadel. Üllatuseks astuski hommikul teadvuse lavalaudadele suuremaks kasvanud mõtete seltskond ja teatas, et üheskoos suudavad nad paljud arusaamatud asjad muuta loogiliselt seletatavaks.

Esmalt tutvustas ennast mõiste femme fatale - see hea ja halva piiri argitööna ületav seksuaalselt kustutamatu januga tüüp, kelle järelt võib leida nii mõnegi tühjaksimetud mehe kesta. Need vähesed, kes temale vastu suudavad hakata, on James Bond või Bruce Wayne. Viimane on paremini tuntud kui öötundidel ringi lendav Batman. Batmani eluohtlikuks naiskogemuseks oli tema tütre ema - kassnaine. Kas olete kunagi peatunud mõtlemaks, miks kujutatakse ohtlikke naisi sagedasti just kassidena?

Vastus võib olla järgmine. Kassi karvase kasuka all möödub üherakse eellooma Toxoplasma gondii lapsepõlv. Neile on miisud nagu ringiliikuvad sünnitusmajad, sest vaid seal saab T. gondii paljuneda. Ülejäänud aja saadab see eluslooduse Frankenstein mööda lugematute teiste loomade rakkudes, kus ta moodustab endale erilise kambrikese - vakuooli. Kõige sagedamini on selleks peatuspaigaks lihas- ja ajurakud. Tänu taolisele kavalale kaitsemehhanismile ei pääse T. gondii'le ligi ei kaitsepolitsei agendid keha immuunsüsteemi ministeeriumist ega antibiootikumid, mida apteegist appi kutsutakse.

Lahkudes vahepeal kassi elust tema väljaheidete kaudu, jõuab Toxoplasma gondii sinna tagasi päeval, kui kõuts püüab kinni mõne hiire, kes on nakatunud tavaliselt tühja kõhu ja ebaterve käitumise tõttu. Ja siin läheb olukord huvitavaks. Nimelt tunnevad terved hiired ja rotid kassi lõhna ees surmahirmu. T. gondii'st nakatunud närilised muutuvad aga surmatrotsivalt julgeks, et mitte öelda, neid haarab magus enesetapumeeleolu. Hiirele sellest kasu pole, kassile ja parasiidile aga küll. Sabaga eine jõuab kõutsi kõhtu, reisilisest parasiit "koju" tagasi, et alustada uut paljunemisringi. Sisuliselt on kogu hiire "julguse" taga ennast tema ajukäärude vahel juhtkangide juures sisseseadnud T. gondii.

Põnevaks teeb olukorra see, et peale loomade on Toxoplasma gondii kõige levinum peremeesorganism inimene - umbes pooled meist kannavad seda endaga kaasas. Emotsioonid siin ei aita, sest nakkuse eest on suhteliselt raske pääseda. Parasiiti leidub joogivees, poolküpses või toores lihas, toore lihaga kokku puutunud toidunõudes, pastöriseerimata piimas ja veel arvukates argistes kohtades ning loetelu võib lõpetada kasside järelt koristamisega.

Ja nii nagu hiiregi puhul leiab see parasiit tee ajju ja asub seal ohjama inimeste käitumist. Näiteks seostavad mõned teadlased T. gondii'd skisofreenia põhjustega ning sama mikroorganismi nähakse veel mõnede haigusnähtude taga. Kas pole üllatav, et toksoplasmoosi hüsteeriat pole kunagi tekkinud ja enamik nakkuse kandjatest ei tea sellest midagi. Kuid võib olla siin peitubki parasiidi kavalus - õnnis ohutuse tunne! Viimaste aastate uuringud viitavad üha rohkem sellele, et parasiit mõjutab naisi ja mehi erinevalt. "Haiged" mehed saavad juurde julgust, langetavad moraalipidureid ning kaotavad mõistuse. Naised muutuvad sotsiaalselt aktiivsemaks, seksuaalselt väljakutsuvaks, mänglevaks ja peibutavaks. Kas pole tuttav? Seega küsiks - kui inimkond kõneleb endast kui evolutsiooni tipust, siis kes ikkagi roolis on? Kas saatuse nimi on Toxoplasma gondii?

Autor: Kristjan Port